counting up my demons

mine, mets

Nende maja lähedal on kohalik lasteaed ja lasteaia betoontreppi kaunistab kuusk. Keegi, arvatavasti lapsedki, on valmistanud lihtsad vildist punased ja valged kaunistused kuuse külge riputamiseks. Muidu trööstitu vaatepilt - tatine lumi, murenenud asfalt ja okupatsioonihõngune arhitektuur. Hea et veidi rohelist ja rõõmu seal siis.

Kass palub õue lubamist. Nuusutab uksepragu ja vaatab küsivalt inimestele silma sisse. Teen loomale uksed lahti ja lähen ise ka välja. Varsti näen kassi lasteaia hämaral trepil ennastunustavalt lustimas ühe alumiselt oksalt näpatud ehtega. Murrab sel kaela ja püüab igal õhkuviskel vähemalt kaks korda käpaga patsutada ka. Aga kui ma kaamera välja jõuan võtta, astub ta juba, saba püsti, hoopis teises suunas. Nagu see kuusk ja selle all aset leidnu küll kuidagi temasse ei puutuks.

Et kui palju on selliseid hetki, mis on mingid hetked ja siis need lähevad mööda ja ühtegi märki ei jää ja meelest läheb ka. Et kas nad siis üldse olid.

Et kas harjumusest selliseid väikeseid hetki korraks tähele panna, kasvab ilusam vaatepunkt kogu ilmale. Nii et iga järgmise väikese üleannetu kassi ja naljakalt heliseva vihmaveetoru ja uduvöödilise heinamaaga saad sa järjest paremaks loodu(se) ilu tunnistajaks. Et isegi kui märki maha ei jää, siis jälje jätab see ikka.

Kas see, et sa seda ka märkad, et sa üldse märkad, on tõend sellest, et sa oled kohal. Või hoopis sellest, et sa oled endas(t) ära.

kui sügav hall on tallinn

Mingi mees ütleb: ah, sul on mees olemas? palun vabandust, minu viga. ma lähen kohe eemale. rohkem lähemale ei tule. ma tõesti ei teadnud. kindlasti tore kutt. olgu teil tore. kõike head.

Mingi naine ütleb: ah, sul on juba naine? oh, kui kahju. mingi nõme kindlasti. arvatavasti näägutab ka, onju. vaeseke. pole hullu, me saame sellest üheskoos üle. lase, ma päästan su.


Mh. Kass püüdis köögist hiire kinni. Mis on tore. Aga tühjagi ta sellega siis midagi toredat peale oskas hakata. Loopis mööda elutuba ringi. Kõrges kaares üle diivanilaua lennutatud hiirelaibad ei ole päris see, mida ma tõhusalt kahjuritõrjelt ootan.


Lasin endale jõulupeo puhul raha eest näo ette jumestada. Kleebiti tutikud ka ja puha. Palju igatsugu kunstvärki, millest ma ise midagi ei jaga. Tõmbasin selle näoga, lastes tal tasapisi tükikaupa laguneda, ringi ülejärgmisel päevalgi. 23 eurot on suur raha, parem on selle eest palju saada. Muarust oli tore. 
Viimane kord, kui ma fbs mainisin, et ma mõnikord jätan magama minnes ripsmetuši maha võtmata, tormati mulle nõu andma taolise pealetükkiva innuga, nagu ma oleksin ainult oma enese rumalusest eksinud korraga kõikide ilmas eksisteerivate reeglite vastu.
Et siis tea, et ma tean küll.

kohe, kui mulle seda taimebeebit tutvustati, ma teadsin, et ta peab mu vannitoas elama hakkama

Kalduvusega igavlemisele ei ole ilus uhkeldada. Kui ma laps olin, kuulsin oma emalt vist kõige sagedamini lauset 'igav on ainult lollidel ja laiskadel.' Seda ja seda, kui tark ja tubli ma ikka olen. Niiet. Just.
Introverdid on viimasel ajal jubedalt moes ja imetluse all. Ma ei saa päevagi veeta ilma, et keegi oleks mul nina all oma jutuga sellest, kui introvertselt introvertne introvert ta on. Lisaks paljale sildile on maru tunnustatud ja kiitlemisväärt ka kõik introvertide erinevad jooned. Raamatute lugemine ja üksinda üksiolek. Või näiteks see, et sul pole mitte kunagi igav. Sest sa oled ise hästi huvitav. Ei vaja kedagi teist, et end lõbustada. Nii intellekt. Väga siseilm. Palju mõttetark. Vau. 
Mul hakkab kohutavalt kiiresti igav. Kui väline on üksluine või vähe vahelduv või null-interaktiivne. Kui ootamatust ja teistsugusust ei tule ja kogu aeg on ümberringi sama sama, läheb mu pea rahutuks. Või proovib üldse välja lülituda. Ma näiteks teen puhkepäevadel ja suvisel ajal sagedasi päevaunesid puhtalt igavusest.
Igav ei ole tingimata halb. Ma täitsa mõistan, et selle ebamugavast painest tekib palju loomingut ja uusi mõtteid. Igatahes mõistan ma igavuse taganttorkivat tulu paremini kui üksilduse oma. Üksildus ka torgib, aga mina küll ei ole üksi ja vakka olemisest mingit spirituaalset eneseleidmist leidnud. See on lihtsalt tühi.  Ja tühja mul tühjusest. Aga igavusest tuleb uusi asju küll. Peab lihtsalt selle esimese otsa ära kannatama ja sis hakkab juba tasapisi looma. Igavus teeb tähelepanelikuks ka. Eriti arvestades mu kalduvust igavusest teadvus kaotada. Keeran tähelepanelikkusele paar nõksu peale ja mõneks ajaks on kohatult vara ärakukkumise oht kõrvaldatud. Lihtsalt neid olukordi, kus mul niikuinii igav hakkab, ma pigem endale ei teegi.
Niisiis. Loetelu asjadest, mis minu jaoks on nõnda igavad, et ma neid tavaliselt isegi ette ei võtta.

• Lihtsad mobiilimängud. Mul on telefonis täpselt nii palju mänge, kui palju mu laps sinna on neid paigaldanud. Ja enamasti mitte ühtegi. Sest ma kustutan neid otsast jälle ära, et oma asjadele ruumi teha. Ma tõesti ei mõista seda toksimise soovi, mis kasvõi ühistransporti silmitsedes nii levinud paistab.
• Lihtsad kaardi- või lauamängud. Mind numbrid ja tõenäosusi illustreerivad rituaalid üldse ei eruta. Ma mängin mingit turakat või sarnast mängu kaasa küll, aga see kuidagi ajab mind ikka haigutama. Noh, jah, saab strateegia olla ja saab ükskord paremini mängida kui teinekord ja võibolla vahel veab ja teinekord ei vea, siis pead ise kavalam olema. Aga mis sellest? Rõõm teadmisest, et ma oskan nüüd või kunagi tulevikus ehk paremini kasutada mingit teadaolevat või iseleiutatud ühe konkreetse kaardimängu strateegiat, on minu jaoks nii lühike. Kui koos mängivad inimesed, kes omavahel hästi juba tunnevad ka ja mängu reeglistik ei võimalda vahele nalja teha või lolli juttu ajada, võiks minupoolest samahästi juba teleka käima panna ja seda, mokk töllakil, vahtida. 
• Sudokud ja ristsõnad. Ma tegelt ei oska vist sudokut lahendadagi. Ma saan aru, et seda on võimalik lahendada ja kujutan umbes ette, mis võtteid seal võiks kasutada. Aga ma pole iialgi viitsinud piisavalt süveneda ja pole oma elus ühtegi sellist mõistatust lõpuni ära lahendanud. Ristsõnadega umbes sama. Ma võtan mõnikord kusagil logeledes ajalehe ristsõna ette, täidan täpselt nii kaua, kui iseenesest edeneb ja viskan sama tüdind haigutuse saatel asja nurka. Kellegagi koos lahendada või nalja pärast valesti lahendada või kellegi lahendust täiendada või saboteerida, need on isegi äge. Aga niisama hakata üksi sellesse tõsiselt süvenema - mul on arvatavasti targematki oma ajaga.
• Telekas. See on küllalt ilmne. Kelle jaoks üldse telekas huvitav on. Mul on kodus üks olemas küll, aga see on natuke väiksema ekraaniga kui mu läpakas. Ja sealt näeb äkki kolme erinevat kanalit. Iga paari kuu tagant paneb keegi selle tööle ka ja vaatab mingit tõsist saadet. Üldiselt teeb telekas oma röögatu igavuse ja vähese interaktiivsusega mind üleni rahutuks. Sesmõttes, et ma ikka olen teinekord mõnd päris moodsat telekat näinud ja tean, mis loomad need on. Natuke klõpsin ringi ja kui ühtki sellist muusikasaadet ei tule, mis vähe vilgub aga normaalset muusikat taustale mängib, jääb see divaiss minust üleni sinnapaika.
• Väiksed lapsed. Muidugi mingid erandid ja oma laps ja nende nunnusus ja muud taolised kinnitused, mis tuleb teha, et mitte päris koletis paista. Aga üldiselt on lapsed igavad. Nad kordavad, mis nad kuulevad mingis oma lapsikus versioonis ja nõuavad lõpmata eiteamida, kui neile vähegi võimalus anda ja nad ei ole oma olemuselt just kuigi arukad.  Ma ei heida neile seda sugugi ette, kõik on kunagi lapsed olnud. See on suht laps olemise point, mitte arukas olla. Las nad olla. Kõrvalt neid vaadata ja ise kokteile rüübata, siis on pigem okei. Aga nendega mängimine ja jändamine üldiselt vajab mingit kõrvalprojekti ka, et päris igavusest aru (või teadvust) ei kaotaks.

Samal ajal näiteks 9gag ajab mind ka haigutama, aga ma lasen tal. Nii toredalt mõttetu. Suured lihasgrupid järjest lõtvuvad ja üleüldine kõikehaarav omg-keda-kotib tüdimus võtab üle. Hea vahend uinumiseks või ärevuse maha silumiseks. Ja samal ajal jääb väike võimalus, et tuleb mingi uus mõte, millest siis pärast kellegagi juttu teha või midagi päriselt järele guugeldada. Asi, mida sudokud või telekas mulle kunagi teinud ei ole.

värav

Hapukapsast ja ahjus küpsetatud seatükke on saadud ja söödud. Võõrastele inimestele viisakusest häid pühi vastu soovitud ja mune täidetud ja pistet rohkem kui tegelikult tarvis oleks. Tänuväärseid sularahakupüüre kommikarpide kõrvalt lahti nööritud ja kinkimissuutmatuse pärast mõõdukalt end süüdi kah tunda saadud. Nagu päris. Nagu igal aastal. Traditsioonid elus.
Selleks, et oma lapsele, kassile ja mehele mätšivad vestid(?) selga nööpida ja ühiselt kuuse ja kaminavideo taustal sotsiaalmeediale õndsal ilmel poseerida, tuleks vist üht teist laadi elu elada.

Mis muidu inimeste hulgas levinud harrastused sind haigutama ajavad?
Kuidas su jõul on nagu kõigi teiste oma ja mille poolest üldse mitte?