counting up my demons

PC190007
mine, mets


Nende maja lähedal on kohalik lasteaed ja lasteaia betoontreppi kaunistab kuusk. Keegi, arvatavasti lapsedki, on valmistanud lihtsad vildist punased ja valged kaunistused kuuse külge riputamiseks. Muidu trööstitu vaatepilt - tatine lumi, murenenud asfalt ja okupatsioonihõngune arhitektuur. Hea et veidi rohelist ja rõõmu seal siis.
Kass palub õue lubamist. Nuusutab uksepragu ja vaatab küsivalt inimestele silma sisse. Teen loomale uksed lahti ja lähen ise ka välja. Varsti näen kassi lasteaia hämaral trepil ennastunustavalt lustimas ühe alumiselt oksalt näpatud ehtega. Murrab sel kaela ja püüab igal õhkuviskel vähemalt kaks korda käpaga patsutada ka. Aga kui ma kaamera välja jõuan võtta, astub ta juba, saba püsti, hoopis teises suunas. Nagu see kuusk ja selle all aset leidnu küll kuidagi temasse ei puutuks.

Et kui palju on selliseid hetki, mis on mingid hetked ja siis need lähevad mööda ja ühtegi märki ei jää ja meelest läheb ka. Et kas nad siis üldse olid.
Et kas harjumusest selliseid väikeseid hetki korraks tähele panna, kasvab ilusam vaatepunkt kogu ilmale. Nii et iga järgmise väikese üleannetu kassi ja naljakalt heliseva vihmaveetoru ja uduvöödilise heinamaaga saad sa järjest paremaks loodu(se) ilu tunnistajaks. Et isegi kui märki maha ei jää, siis jälje jätab see ikka.
Kas see, et sa seda ka märkad, et sa üldse märkad, on tõend sellest, et sa oled kohal. Või hoopis sellest, et sa oled endas(t) ära.

PC160005
kui sügav hall on tallinn

Mingi mees ütleb: ah, sul on mees olemas? palun vabandust, minu viga. ma lähen kohe eemale. rohkem lähemale ei tule. ma tõesti ei teadnud. kindlasti tore kutt. olgu teil tore. kõike head.
Mingi naine ütleb: ah, sul on juba naine? oh, kui kahju. mingi nõme kindlasti. arvatavasti näägutab ka, onju. vaeseke. pole hullu, me saame sellest üheskoos üle. lase, ma päästan su.


Mh. Kass püüdis köögist hiire kinni. Mis on tore. Aga tühjagi ta sellega siis midagi toredat peale oskas hakata. Loopis mööda elutuba ringi. Kõrges kaares üle diivanilaua lennutatud hiirelaibad ei ole päris see, mida ma tõhusalt kahjuritõrjelt ootan.


Lasin endale jõulupeo puhul raha eest näo ette jumestada. Kleebiti tutikud ka ja puha. Palju igatsugu kunstvärki, millest ma ise midagi ei jaga. Tõmbasin selle näoga, lastes tal tasapisi tükikaupa laguneda, ringi ülejärgmisel päevalgi. 23 eurot on suur raha, parem on selle eest palju saada. Muarust oli tore. 
Viimane kord, kui ma fbs mainisin, et ma mõnikord jätan magama minnes ripsmetuši maha võtmata, tormati mulle nõu andma taolise pealetükkiva innuga, nagu ma oleksin ainult oma enese rumalusest eksinud korraga kõikide ilmas eksisteerivate reeglite vastu.
Et siis tea, et ma tean küll.

PB140008
kohe, kui mulle seda taimebeebit tutvustati, ma teadsin, et ta peab mu vannitoas elama hakkama


Kalduvusega igavlemisele ei ole ilus uhkeldada. Kui ma laps olin, kuulsin oma emalt vist kõige sagedamini lauset 'igav on ainult lollidel ja laiskadel.' Seda ja seda, kui tark ja tubli ma ikka olen. Niiet. Just.
Introverdid on viimasel ajal jubedalt moes ja imetluse all. Ma ei saa päevagi veeta ilma, et keegi oleks mul nina all oma jutuga sellest, kui introvertselt introvertne introvert ta on. Lisaks paljale sildile on maru tunnustatud ja kiitlemisväärt ka kõik introvertide erinevad jooned. Raamatute lugemine ja üksinda üksiolek. Või näiteks see, et sul pole mitte kunagi igav. Sest sa oled ise hästi huvitav. Ei vaja kedagi teist, et end lõbustada. Nii intellekt. Väga siseilm. Palju mõttetark. Vau. 
Mul hakkab kohutavalt kiiresti igav. Kui väline on üksluine või vähe vahelduv või null-interaktiivne. Kui ootamatust ja teistsugusust ei tule ja kogu aeg on ümberringi sama sama, läheb mu pea rahutuks. Või proovib üldse välja lülituda. Ma näiteks teen puhkepäevadel ja suvisel ajal sagedasi päevaunesid puhtalt igavusest.
Igav ei ole tingimata halb. Ma täitsa mõistan, et selle ebamugavast painest tekib palju loomingut ja uusi mõtteid. Igatahes mõistan ma igavuse taganttorkivat tulu paremini kui üksilduse oma. Üksildus ka torgib, aga mina küll ei ole üksi ja vakka olemisest mingit spirituaalset eneseleidmist leidnud. See on lihtsalt tühi.  Ja tühja mul tühjusest. Aga igavusest tuleb uusi asju küll. Peab lihtsalt selle esimese otsa ära kannatama ja sis hakkab juba tasapisi looma. Igavus teeb tähelepanelikuks ka. Eriti arvestades mu kalduvust igavusest teadvus kaotada. Keeran tähelepanelikkusele paar nõksu peale ja mõneks ajaks on kohatult vara ärakukkumise oht kõrvaldatud. Lihtsalt neid olukordi, kus mul niikuinii igav hakkab, ma pigem endale ei teegi.
Niisiis. Loetelu asjadest, mis minu jaoks on nõnda igavad, et ma neid tavaliselt isegi ette ei võtta.
  • Lihtsad mobiilimängud. Mul on telefonis täpselt nii palju mänge, kui palju mu laps sinna on neid paigaldanud. Ja enamasti mitte ühtegi. Sest ma kustutan neid otsast jälle ära, et oma asjadele ruumi teha. Ma tõesti ei mõista seda toksimise soovi, mis kasvõi ühistransporti silmitsedes nii levinud paistab.
  • Lihtsad kaardi- või lauamängud. Mind numbrid ja tõenäosusi illustreerivad rituaalid üldse ei eruta. Ma mängin mingit turakat või sarnast mängu kaasa küll, aga see kuidagi ajab mind ikka haigutama. Noh, jah, saab strateegia olla ja saab ükskord paremini mängida kui teinekord ja võibolla vahel veab ja teinekord ei vea, siis pead ise kavalam olema. Aga mis sellest? Rõõm teadmisest, et ma oskan nüüd või kunagi tulevikus ehk paremini kasutada mingit teadaolevat või iseleiutatud ühe konkreetse kaardimängu strateegiat, on minu jaoks nii lühike. Kui koos mängivad inimesed, kes omavahel hästi juba tunnevad ka ja mängu reeglistik ei võimalda vahele nalja teha või lolli juttu ajada, võiks minupoolest samahästi juba teleka käima panna ja seda, mokk töllakil, vahtida. 
  • Sudokud ja ristsõnad. Ma tegelt ei oska vist sudokut lahendadagi. Ma saan aru, et seda on võimalik lahendada ja kujutan umbes ette, mis võtteid seal võiks kasutada. Aga ma pole iialgi viitsinud piisavalt süveneda ja pole oma elus ühtegi sellist mõistatust lõpuni ära lahendanud. Ristsõnadega umbes sama. Ma võtan mõnikord kusagil logeledes ajalehe ristsõna ette, täidan täpselt nii kaua, kui iseenesest edeneb ja viskan sama tüdind haigutuse saatel asja nurka. Kellegagi koos lahendada või nalja pärast valesti lahendada või kellegi lahendust täiendada või saboteerida, need on isegi äge. Aga niisama hakata üksi sellesse tõsiselt süvenema - mul on arvatavasti targematki oma ajaga.
  • Telekas. See on küllalt ilmne. Kelle jaoks üldse telekas huvitav on. Mul on kodus üks olemas küll, aga see on natuke väiksema ekraaniga kui mu läpakas. Ja sealt näeb äkki kolme erinevat kanalit. Iga paari kuu tagant paneb keegi selle tööle ka ja vaatab mingit tõsist saadet. Üldiselt teeb telekas oma röögatu igavuse ja vähese interaktiivsusega mind üleni rahutuks. Sesmõttes, et ma ikka olen teinekord mõnd päris moodsat telekat näinud ja tean, mis loomad need on. Natuke klõpsin ringi ja kui ühtki sellist muusikasaadet ei tule, mis vähe vilgub aga normaalset muusikat taustale mängib, jääb see divaiss minust üleni sinnapaika.
  • Väiksed lapsed. Muidugi mingid erandid ja oma laps ja nende nunnusus ja muud taolised kinnitused, mis tuleb teha, et mitte päris koletis paista. Aga üldiselt on lapsed igavad. Nad kordavad, mis nad kuulevad mingis oma lapsikus versioonis ja nõuavad lõpmata eiteamida, kui neile vähegi võimalus anda ja nad ei ole oma olemuselt just kuigi arukad.  Ma ei heida neile seda sugugi ette, kõik on kunagi lapsed olnud. See on suht laps olemise point, mitte arukas olla. Las nad olla. Kõrvalt neid vaadata ja ise kokteile rüübata, siis on pigem okei. Aga nendega mängimine ja jändamine üldiselt vajab mingit kõrvalprojekti ka, et päris igavusest aru (või teadvust) ei kaotaks.
Samal ajal näiteks 9gag ajab mind ka haigutama, aga ma lasen tal. Nii toredalt mõttetu. Suured lihasgrupid järjest lõtvuvad ja üleüldine kõikehaarav omg-keda-kotib tüdimus võtab üle. Hea vahend uinumiseks või ärevuse maha silumiseks. Ja samal ajal jääb väike võimalus, et tuleb mingi uus mõte, millest siis pärast kellegagi juttu teha või midagi päriselt järele guugeldada. Asi, mida sudokud või telekas mulle kunagi teinud ei ole.

PB050223
värav


Hapukapsast ja ahjus küpsetatud seatükke on saadud ja söödud. Võõrastele inimestele viisakusest häid pühi vastu soovitud ja mune täidetud ja pistet rohkem kui tegelikult tarvis oleks. Tänuväärseid sularahakupüüre kommikarpide kõrvalt lahti nööritud ja kinkimissuutmatuse pärast mõõdukalt end süüdi kah tunda saadud. Nagu päris. Nagu igal aastal. Traditsioonid elus.
Selleks, et oma lapsele, kassile ja mehele mätšivad vestid(?) selga nööpida ja ühiselt kuuse ja kaminavideo taustal sotsiaalmeediale õndsal ilmel poseerida, tuleks vist üht teist laadi elu elada.




Mis muidu inimeste hulgas levinud harrastused sind haigutama ajavad?
Kuidas su jõul on nagu kõigi teiste oma ja mille poolest üldse mitte?

Comments

  1. Jooksmine. Ma vahel harva olen üritanud, sest räägitakse, olla tore. A mul pole kunagi olnud. Lihtsalt jooksed ja see on ju kogu aeg üks ja seesama asi, mitte et õpid mõne uue harjutuse või sammu vms.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa. Mulle on ka jooksmine igav. Kõndimine on okei, siis saab vähemalt mõnd asja kohati lähemaltki vaadata ja seega vaheldus. Aga joostes on peal igav ja jalgadel nõme.

      Delete
  2. Mu jõul on nagu teiste oma, sest ta on 24. detsembril ja ma teen kingitusi.
    See osa mulle meeldib. Kinkimine.

    Kingituste saamine on natu teine teema. Varem kasutasin kõik ära, kingitused, millega no MITTE MIDAGI MUUD teha ei old, kinkisin edasi, muule leidsin kasutuse. Shokolaad, mis mulle ei maitse? Shokolaadikooki ikka sobib. Liiga suured retuusid? Pole viga, kui nööri vöökohale seon, jooksupüksteks ikka kõlbavad. Juuksep/b?/alsam (ma ei kasuta juukseb/p?/alsamit)? No aga vbla mu lapsed ikka võiksid. Pikajuukselised nagu nad on. Kommid, mis mulle ei maitse? Lapsed ikka ära söövad.
    Aga nüüd ma vajan HÄID kingitusi, et rõõmustaksin. Mida päriselt kasutan ka (ritsik saatis mulle Sarah http://www.gocomics.com/sarahs-scribbles kalendermärkmiku, kuidas saab mitte heldida ja seda kohe kasutusele võtmata jätta?).
    A kui õnnestub kellelgi leida raamat, mida ma ei loeks püssi ähvardusel ka, ma ei kingi seda isegi edasi, sest ma ju tahan inimestele, kes mulle meeldivad, HÄID asju kinkida!!!
    Nii et mulle on nüüd raske kinkida muud kui raha või asju, mille kohta olen konkreetselt öelnud, et neid ma tahan, mhmh.
    Või siis peab olema emotsionaalselt intelligentne ja mind natu tundma ka =)

    Aga mulle meeldib kinkida =)
    Piparkooke ja jõulukooki meeldib ka teha.
    Muidu on mu jõulud täiesti mittetradtsioonilised. Ma ei korista nendeks. Ma kaunista nendeks. Kui panen ühe küünla põlema, on räme jõuludekoratsioon tehtud, aga enamasti on see küünal köögis, aga inimesed toas ja kasu tast ikka pole. Täna ostsin poest viimase-päeva verivorste. aga üldiselt olen ka jõulutoitude osas (v.a. vürtsikad magusad küpsetised) suhteliselt ükskõikne.
    Kui aus olla, ega ma pea seda jõuluvärki mingiks tähtsaks asjaks. Kui kalduvus end ka ses kontekstis ebapiisava ja halva inimesena tunda minema sai aetud, jäi alles "nojah, jõulud. Lastel on vaheaeg, jai!!!"

    ReplyDelete
  3. ma olen sudokusid magamajäämiseks ja ärevuse silumiseks teinud. hõivavad piisavalt tähelepanu, et see ärevmõtetelt ära võtta, aga ei ole nii põnevad, et ma unetuleku momendist kogemata üle sõidaks.

    a ma arvasin, et igavuse produktiivsus - ja et see käib intelligentsusega kokku - on sama meinstriimtõde nagu see, et loomingulistel inimestel on laud sassis ja targad inimesed magavad hommikul kaua. ei olegi siis nii käibetõde või?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah et need on meinstriimtõed? No need on käibetõed ainult intelligentsete inimeste hulgas :D Need, kes hommikuti vara ärkavad, on lõpmata korralikud ja kunagi igavust ei tunne, ei arva üldse nii.

      Mina olen hommikune magaja ja laud on ka alati sassis, aga igavust ma tõesti tunnen haruharva. Enne, kui igavus täiega kohale jõuaks, tuleb mul 1000 ideed, mida ma teha tahan või 1000 huvitavat mõtet. Ma eeldan, et 5 minutit igavust ei ole veel kõneväärt, aga pikemalt ma tõesti ei suuda. Tõeliselt igav on olnud ainult teismelisena hambaarsti ukse taga oodates. Kodus ei saa igavus tulla, sest tegutsemisvõimalusi on palju - kasvõi magama minna ja põnevaid unenägusid vaadata, kui muud parasjagu ei taha ja ei jaksa. Praegu on nii, et kui väikegi vaba hetk tekib, hakkab pea kohe ketrama uue ehitatava kodu plaani - kas ahi või pliit, soemüür? Millise kujuga soemüür? Kas esikusse sobiks põranda katteks vana punane tellis või tuleks osta kiltkivi plaadid? Kustkohast ehitada üles trepp? Kas on veel mõni variant? Kuhu ma panen oma akvaariumi, et see selle napi pinna peal ette ei jääks, aga ikka ilus vaadata oleks? Kas voodil peaks olema eesriided? Millisest kangast? Kuidas ehitada maja külge seinakappe? Kas ma saaksin ise pliidi ladumisega hakkama? Trepi valgustuseks sobiks vitraažsein. Kuidas seda lahendada? Millised lambid seda vitraaži peaks tagantpoolt valgustama? Küsimuste hulk on lõputu ja igav ei ole absoluutselt. No ja kui see onn ükskord valmis peaks saama, küll ma siis leian uusi väljakutseid, mille kallal mõistust teritada.

      Jõulust: jõul on käik Elva surnuaeda. Soovitavalt jalgsi, sest metsavaherada sinna on küünaldega ääristatud. Ja surnuaed ise on nagu tähistaevas, mis ei ole üleval, vaid jalgade kõrgusel. Maagiline. Veel on jõul piparkook ja hapukapsas jms, mõni kingitus (iga aastaga järjest vähem) ning kõige olulisem - päev hakkab siis pikenema. Kaunistustega on nagu on (sel aastal on mul ainult 1 iileksioks ja kui meelde tuleb, siis mõni küünal). Ja töölt vaba aeg ka - siis jõuab natuke puhata ja ammu ootavaid töid teha - õmmelda, kududa jms.

      Arvutimängud on minu jaoks mõttetud. No mahjongi olen mõned korrad mänginud ja see peaaegu sobis. No nii kord aastas võib. Jooksmine ei ole ka minu teema, enne võin jalgrattaga matkata vms. Veel harrastavad inimesed baarides ja klubides käia, vat see harrastus on ka mu jaoks mõttetu. Telekas on ka enamasti mõttetu (mõni üksik dok- või loodusfilm oleks küll vaatamist väärt) ja viimastel aastatel ei talu ma enam ka raadiot.

      Delete
    2. Me käisime ka jõuluööl kalmistul. Küll ühe teise väikese koha omal. Hästi ilus oli küll. Kohutavalt palju küünlaid ja kui linnast piisavalt kaugel, siis hästi tähine taevas ka üle pea.

      Delete
  4. Mulle üldiselt kingid ja kinkimine meeldivad aga vaid siis kui tuleb "õige" kingi mõte. Vahel lihtsalt tahaks kellelegi mingit konkreetset asja kinkida, sellist mis saajat kindlasti ka rõõmustab. Aga vahel tekitab jõuluaeg süümepiinu. Näiteks tean, et keegi laiemast pereringist teeb mulle kingi, tahaks teha vastukinki aga ei tule ühtki sobivat mõtet ja niisama "mingit asja" pakki pista ei taha.
    Ja jõuluõhtul kodust ära ei taha sõita. Mingi seltskond täiskasvanud laste vanemaid arvab, et "jõulud tuleb ikka kodus veeta" ning siis ootavadki, et nende täiskasvanud lapsed sõidavad vanemate poole, mitte ei ole kodus. Eriti huvitavaks läheb lugu siis kui noore pere mõlema liikme vanematel on täpselt sama seisukoht.
    Aga üldiselt mulle see "perepüha" teema väga ei istu. Meeleldi veedaks pühadeaega hoopis oma väikese perega ning külastaks või võõrustaks neid, keda päriselt näha tahaks.
    Sotsiaalmeediast tuvastasin, et fotostuudios jõulutoas perepiltide mitte tegemine on üsna rebel. Eriti kuna tundub, et pildistamisele tuleb see mätšivas vestis kass ka kaasa võtta. Sest pühade ajal on pere ikka koos...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot selle peale ma ei tulnudki, et need ilusad õdusad elutoad neil lavastatud jõulupildi inimestel võisid olla tegelt niisugused stuudiod. Mõtsin, et kõigi kodud (mitte ainult tited ja pudulojused) on ka nagu postkaardid.

      See õige kingi surve painab mind ka. Et ise tunnen, et peaks kinkima, sest inimene on kallis. Aga ei taha mõttetust kinkida just sel samal põhjusel. Samas kui tuleb õige kingi mõte, siis ei tule see ju jõulu ajal ja minu pidurdamatus küll ei kannata head õiget kinki mitu kuud vaka all hoida, et sobilikul kinkimise päeval välja võtta. Siis ongi igasugu sasipusa sellega.

      Delete
  5. Mattias11:36

    Aga üldiselt on täiskasvanud igavad. Nad kordavad, mis nad kuulevad mingis oma lapsikus versioonis ja nõuavad lõpmata eiteamida, kui neile vähegi võimalus anda ja nad ei ole oma olemuselt just kuigi arukad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Anonymous19:55

      Sellest vastusest ma ei ole kuidagi võimeline aru saama. (Mmurca kirjutisi loen alati hea meelega).

      Delete
    2. Noh. Nüüd läks küll täppi, Mattias.

      Tahtsin alguses öelda, et vähemalt täiskasvanute tähelepanuahnuse ja arutu ahvimise juurde ei ole kogu aeg mingit vaimustunud kiljumist ja plaksutamist ja 'vaadake ometi kui andekas ta mul on'... aganoh, ei ole vist see ka üleni tõsi.

      Delete
  6. Sport. Selle tegemine, selle vaatamine mõne mööndusega, aga eriti spordiuudised. Miks? Ei saa aru.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Isver, mulle ei tulnud sport meeldegi.
      Aga mul on vastupidi. Ma sporti ise veel mõnevõrra teeks küll, mõne mööndusega. Aga selle vaatamiseks peavad nad küll väga peenetes liibukates olema ja muusika taustal küllalt hingestatud. Sest mingid higised võõrad mingite abstraktsete võrkude või kerade ümber rahmeldamas - kuidas keegi üldse seda haigutamata vaadata jaksab.

      Delete
    2. vahel on äge vaadata mingit spordiala, millest mitte midagi ei tea, ja üritada ära mõistatada, mis reeglid on.

      nt vaatasin ma sellises mõistatamistujus ükskord pool naiste käsipallimatši ära. üritasin aru saada, mida nad tohivad teha, mida ei tohi, ja kes on hea mängija, kes kehvem, ja mille järgi sellest aru saab (väravavahiga oli kõige lihtsam).

      Delete
  7. Anonymous19:10

    Udusulejume, määrid endal meega näo kokku ja siis müraki näoli udusulgede sisse.
    Ma avastasin hiljaaegu, et kolme vabalevi kanali asemel on neid mingi 15 tekkinud.
    Käisin 24.päeval surnuaias nagu rock kontserdile oleks sattunud parkimist tuleb otsida, inimesed kappavad ringi, tuleb minna pimedas, siis on megalahe küünlavalgus igal pool, kui pime on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Autoga surnuaiale. Põhivärk, ma panin ka tähele.

      Delete
  8. Mis haigutama ajab? Inimeste harrastus mulle telefonist reisi-, laste-, koerapilte näidata. Õnneks leiutasin hiljuti pääsetee - ütlen, et mul pole prille kaasas. Aga alati ei toimi seegi, näitavad ikka. Sest noh, näitaja ise tahab vaadata ju.

    Telekat ei ole mul juba mõni 15 aastat. Kui vahel külas või hotellis ekraani ette satun, olen hüpnotiseeritud. Toibumine võtab mitu päeva.

    Jõul on mul nagu teiste oma selle poolest, et ehitud puu toas (mitte kuusk, vaid kadakas). No ja küünlad põlevad vahetpidamata. Ja on mõned eesti jõulutoidud, hapukapsas näiteks, täitsa ise tegin, peast alates, kapsapeast. Ja jõulukaardid saatsin, kuuskümmend kolm tükki, kujutage ette.

    Aga selle poolest on jõul jälle üldse mitte nagu teiste oma, et puuduvad vähimadki jõulukohustused. Kingitusi ei tee. Perega kohtumisi ei toimu, lahutava distantsi tõttu (üheaegselt õnnistus ja needus =) Viibin jõulu ajal õues tõenäoliselt rohkem kui keskmine kodanik - lõke, hõõgvein, jms.

    Aga et sa kaminavideo taustal ei poseeri, koos kassi ja perega, seda viga on lihtne parandada. Ei nõua elustiilimuutust. Ainus, mida vajad, on mätšivad vestid. Muu tuleb iseenesest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kujutan ette, et mind ei ajaks pealetükkivad telefoniga tehtud reisipildid haigutama, vaid tekitaksid sellise õudse kogu keha haarava ebamugavustunde. Ja see tundub igavusest kordades õudsem.

      Lõke on küll hea mõte. Talvistes lõketes on hoopis mingi teine tunne.

      Ja mina, rumal, mõtsin kogu aeg, et need neetud vestid on kõigest üks paratamatutest tagajärgedest. Aga kui niipidi võtta, siis tõepoolest. Äkki selle taga kogu asi seisabki.

      Delete
  9. asjad, millega ma pole eriti või üldse tegelenud:

    ma ei ole vist mänginud ühtki arvuti vms videomängu - "vist", sest vbla 9-aastaselt sõbranna juures mingit algelist mängu proovisin - aga vbla mitte ja vahtisin ainult üle õla.

    Ma ei vaata pea kunagi telesaateid (telekat vaatan, aga filme v sarju ja ka neid järelvaatamise korras), mistõttu seltskonnas on sageli palju juttu, millest ma üldse aru ei saa. (olukord sama, mis lapsena, kui meil alguses polnud telekat ja seejärel oli selline telekas, mis näitas Soomet väga uduselt.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Et ma arvutimänge ei mängi, on mul nii hinge peal, et ma vist pean sellest pikemalt kirjutama ükspäev.

      Ma olen ka vahel kogenud seda seltskonnast väljajäämise momenti, sest ma ei ole samu asju tarbinud. Aga siis ma ikka lohutan end, et tegelikult need vestlused, mida inimesed peavad telekast v sarjadest nähtud asjadest, ei olegi reeglina väga huvitavad.

      Delete
  10. Päris veider, aga sinu nimekiri on peaaegu üks-ühele minu nimekiri.

    Minul on selles nimekirjas lisaks veel:
    * Keerulised lauamängud. Sellised, mille reeglite õppimine võtab nii kaua aega, et selleks ajaks kui mängu saaks päriselt nautima hakata, on mäng sujuvalt läbi saanud. Ja järgmine kord tuleb selline mängude mängimise hetk kahe aasta pärast, kui kõik on jälle meelest läinud või uus mäng peale tulnud. Õudselt igav.

    * Sarjad. Sest selleks, et mingit sarja vaadata, tuleb enne õudselt palju mõttetut jahmerdamist teha - mingid torrentid, koomas internet - ja siis ilmneb üldjuhul, et need on tegelikult täpselt sama iiiigavalt meinstriim kui mingi jura, mis muidu telekast tuleks.

    * Enamik filme. St kõik need filmid, millega on nii, et kui sa oled juba umbes viit selle žanri filmi näinud, siis oled sa neid kõiki näinud. Sest süžeed, tüüptegelaskujud, isegi kaadri ülesehitused on nii sarnased. Iiigav, sest need ei anna mulle ühtki uut teadmist, oskust ega suhestumisvõimalust, ainult väsitavad silmi.

    * Joomispeod. Ehk siis need peod, mille eesmärgiks on jääda purju ning see lühike periood, kui inimesed mingi joobeastme juures täitsa toredad ja kontaktivõimelised on, on hästi lühike.

    ReplyDelete
  11. huvitav, ma pole vist päris joomispidudele sattunudki, ainult sellistele, kus purju jäädakse kogemata, sest maitsev vein/õlu oli. näe, mis kõik teada saab, kui talvel ei maga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen vahel kahtlustanud, et ma ei taha keeruliste reeglitega lauamänge mängida, sest ma kardan loll paista. Sest see tõrge ja tüdimus, mis mind haarab, kui keegi ilmub seltskonda poole toa suuruse mängusüsteemmaailmaga, tundub nagu sisemine ürgne hirmukarje.

      Igavate filmide igikorduva needuse murdmiseks olen hakanud vaatama rohkem Euroopa filme või filme, millel on muidu huvitav teema, aga imdb reiting on neetult madal. Nii põnevaid imelikke ootamatuid asju juhtub siis.

      Hmm. Huvitav, kas ma pole väga kaua sattunud puhtalt ainult joomispeole või ma olen kõik sellised oma igavuse peletamise mõttes ümber defineerinud mingi muu eesmärgi täitmise peoks. Niisama joomine on veits nüri, jaa.

      Delete
    2. mul on nii isegi tuttavate lauamängudega - et ei taha, ja kui nõustun, jooksen kinni, sest kardan loll paista. täielik mõttekramp tuleb, pähe mahub ainult see, et "kohe saavad kõik teada, kui loll ma olen, ja siis keegi ei armasta mind enam."

      ükskord ühes seltskonnas, kus väga taheti mängida, õnnestus mul see teadlikult välja lülitada. see oli eriti suur saavutus, kuna tegemist oli veel paarismänguga. kus lollolemine tähendab paarilise altvedamist. aga kuna väljalülitus õnnestus, siis me hoopis võitsime pika puuga.

      aga ikkagi on see adrenaliinilitakas, mis mängu alustades tuleb, peaaegu füüsiliselt väljakannatamatu.

      (kuigi vbla on selles süüdi hoopis haige kilpnääre, ma saan nüüd kõik selle kaela ajada.)

      Delete

Post a Comment