Wednesday, January 10, 2018

kollased juuksed. rohekas kleidike

P1090143
paras paar

Küsimus ja arutlus teemal: kes sa oled.
Järgnev on niisugune enamvähem mälu järgi kirja pandud ideede käik raamatust The Untethered Soul. Ma ei hakka ümber kopeerima, sest ingliskeelne ja ses pole midagi originaalset. Sarnast mõttekäiku olen ma lugenud ka ACT terapeutidele kirjutatud raamatust ja ühest teisest eneseabi asjast... äkki Radical Honesty või The Charisma Myth või mingist mediteerimisõpikust...? Polegi oluline.
Niisiis. Kes sa oled. Kui täiesti ootamatult inimest rabada selle küsimusega, siis ta vastab alguses midagi näiteks oma rollide kohta. Et ta on kellegi ema või kellegi teise alluv või kellelegi keegi. Ja vastab tõele, et ta oleks tema ise ja see, kes ta on ka siis, kui need rollid või ühendused peaksid katkema. Ta ise ei lakkaks tema olemast, kui ta poleks enam nende kolleeg või tolle abikaasa. 
Seega rollid ei ole see, kes sa oled. 
Siis saab inimene ennast tutvustades jutustada oma eluloo - alguses oli nii ja pärast nõnda ja siin ma siis olengi. Või kirjeldada end praegu - niinii vana, selline kogemus, taoline pikkus, kaal, maitsed, veendumused. Ja vastab tõele, et ta oli tema ise ka sel ajal, kui tal oli teistsugune keha ja pikkus ja veendumused. Ta on algusest peale tema ise olnud. Väikese lapse kehas ja suure inimese kehas; haigena ja tervena; siin elades ja seal elades; neid asju osates ja noid asju õppides. Ikka ise ju. Kogu aeg on miski, mis jääb samaks, miski määrab ta ära temana. Ja ta jätkaks endaks olemist ka siis, kui ta muudaks oma veendumusi, vahetaks töökohta või kannaks midagi muud. 
Seega. Kuidas sa vastad sellele tüütule küsimusele enda kohta. Kes sa oled. (ilma küüniliseks minemata, ma mõtlen) Ja seal tuleb mängu see natuke uusvaimse haisuline veits servast viirukisuitsune spirituaalne lillelapse jutt. Sa oled see, kes vaatleb. Seal kusagil selle ajutise soengu ja alatimuutuva naha ja kasvava kolju ja pealetükkiva sisekõne ja hetkel käsiloleva kogemustepagasi all ja sees on keegi muutumatu tuumikolend, kes seda kõike kogeb. See oledki sina. Ta oli seal, kui sa olid väikene ja oli seal, kui sa olid kurb ja on seal, kui sa langetad ära selle otsuse või täituvad su need soovid. Kõik kõik saab ümberringi ümber vahetuda ja vahelduda ja see sisemine keegi on alati sama, algusest peale lõpuni välja sama, sest tema ongi see, kes on. Mõned nimetavad seda hingeks või vaimuks või vaatlevaks minaks või idamaises religioonis ägedate susisevate silpidega. Igatahes see.


P1070118
aeg hakata kevadelt petta saama


Ma olin seda endaks olemise kohta just värskelt jälle lugenud ja maru tuttav ja teada värk. Ja siis sattusin kõndima üht teelõiku, mida ma käisin mitu korda nädalas umbes 20 aastat tagasi. Ma tean teoreetiliselt, et mina seda teelõiku käisin, sest mul on sellised mälestused. Ja mul on ka mälestused, et ma olin tol ajal teistsuguse kehaga ja teiste mõtete ja soovide ja arusaamadega. Ja vaatasin asjadele teist moodi (natuke madalamalt kasvõi, sest ma olin nõnda pisi) ja rääkisin endaga teistest asjadest. Ma tean, et sel ajal olin see mina. Nagu ma olen mina praegugi. Aga ma ei tunne seda. See teandmine tundub nagu õpetatud teoreetiline tekstilõik. Kui korraks seisatada ja püüda seda mõtestada või selle mõttega päriselt üheks saada, seda uskuda, tundub tervenisti võõras äkitselt. Kuidas ma tean, et see mälestus on minu. Või et mind pole vahepeal välja vahetatud. Või seda mälestust mulle tagantjärgi antud. Või misasja üldsegi. Kuidas ma nii palju erinevaid inimesi olen saanud olla. Mulle endale tundub, et ma olen üsna hiljuti saabunud.

Aga muus osas küll. Ma arvan, et üldiselt vähemalt selle osa tunnevad kõik täiskasvanud ära, et nad ei ole iseendana pealiskaudne asjade ja mööduva lainevaht. Nõustuvad, et nende esimene vastus 'kes sa oled' küsimusele ei ammenda. Et nad on hoopis midagi sügavamat, jäävamat. Või nad on kõikide asjade igimuutuv kombo. Või et nad on kogu aeg üheaegselt täpsustamata mitu mitu: nii vaatleja kui sisekõne kui hilbud ja rollid.



Mulle meeldib uute inimestega tutvudes tähele panna, kuidas nad endast kõnelevad. Näidislaused:
'Mulle meeldivad sinised asjad.'
'Mina olen selline inimene, kellele meeldivad sinised asjad.'
'Ma kuulun nende inimeste hulka, kellele meeldivad sinised asjad.'
Kui tore. Sama infokild, sama praktiline rakendus (kingi talle midagi sinist, komplimendi teda tema siniste esemete eest, nooguta kaasa, kui ta midagi punast krimpsutuste saatel kõrvale tõstab). Aga hoopis erinevad käsitlused endast. Või enda tutvustamisest. Enda ja teiste erinevusest või enda kuuluvusest.
Samuti need tüübid, kes täiesti ootamatult misiganes väite peale kesk vestlust end üles kütavad: 'Kas sina oled kaa üks nendest inimestest, kes ...?' Proovi nüüd rahuneda.




P1070127
vastu valgust võlud

Kas me jõuame täna rõivamoeni ka vä?
Jeesh. Identiteet. Kelleks sa end õige pead. Teemal riided. 
On olemas üks arengufaas, millele ma praegu ei oska nime anda, sest ma pole neid tekste viimasel ajal lugenud. Faas, kus inimene samastub hästi tugevalt ühe kindla välise esteetilise nüansiga ja hakkab kohe pisarateni röökima ja kõiki peksma, sattudes olukorda, kus teda püütakse sellest nüansist lahutada. Näiteks ma olen koledal kombel tülli läinud noorte punkarite ja gootidega (kootidega?), arutledes nendega riiete ja välimuste üle. Eks ma olen natuke provokatiivne tõbras ka. Eks ma olen ise ka taolist faasi läbi elanud. Eks nad saavad rõvedalt palju võtta ka oma moevalikute pärast igalt poolt mujaltki. Eks ma suudan pea iga noore inimese oma mölaga vihale ajada, kui ma tahan.
Aga see on huvitav. See jonn. Ja sellises jonnis, nendes vastuväidetes, kus isegi hüpoteetiline võimalus olla teistsugustes riietes, on hästi valjuhäälselt sees üks mina. Selline jäik määratlus identiteedist või kuuluvusest, mis on hästi hästi tähtis. Niisugune jonn erineb titade kisast, kes tahavad tuhat aastat oma sitast lemmiksärki kanda ja mitte lubada seda pesta. 
Sest tita ütleb: see on minu oma ja ma tahan tahan tahan. 
Suur tita ütleb: see on mina ja sellest järeldub, et ma pean pean pean.

Võimalik, et minu jaoks on nendes enestele kehtestatud jäikades moereeglites midagi naljakat alates reegli sõnastamise teatud volüümist. Et kui keegi ütleb muige ja õlakehituse saatel: mulle lihtsalt meeldib pükse kanda, ma tunnen end nii rohkem endana. Ja keegi teine ütleb: õu maigaad, ma ennem sureksin kui paneksin kleidi selga, mina(!) ei kanna kleite! 
Noh. Ja kleit või mitte-kleit on veel suhteliselt leebe, sest need ei too mingeid piiranguid või kannatusi kaela. Saab kõik ülesanded ja rollid ja tööd tehtud ühel või teisel moel. Aga kui su maailm on puru ja puru, kui sul ei ole Gucci või ainult tumemustad riided või värvid just täpselt need ja su sooritus või teiste kannatus selle all kannatama peab. Siis on asi natuke haiglane muarust. Äkki sa vajad abi? Või natuke sõbralikku mõnitamist?

Einoh, muidugi kuulumine ja eristumine ka. Ikka tahad ju kellegi hulgas olla ja et teisedki teaksid, kellede hulgas sa oled. Paned sildid ja märgid ja stiilid enese ümber kihiti ja ongi turvaline hea. Isegi, kui su hulka kusagil silmapiirilgi pole, hulgas ikka. Või teinekord tahad kellegite teiste hulgas sugugi mitte olla. Või halva olukorra juures head nägu teha. 'Vaesed me võime olla, aga see ei tähenda, et me nagu põrrsad elaksime,' stiilis lausungeid saab arvatavasti riiete kohta ka teatada.
'Tervis võib kehv olla, aga arsti juurde minnes panen ikka omavahel kokku sobiva pesu selga. Sest mina.'


P1010047
vannihoov


Minu rõivakollektsooni koguneb riideid kogu aeg juurde. Riiete valimine, proovimine ja üldse vahtimine teeb mu tuju heaks. Halvast heaks ja heast veel paremaks. Ma vahel näen inimesi, kes riiete juurdehankimisel end kuidagi kammitsevad ja tagasi hoiavad. Ma neid vist mõistan küll, aga olen endalt selle kombe küljest ära harjutanud. Enese sundimised tuleb viia igas teemas võimaliku absoluutse miinimumini. Siis on hea olla. Sunni pealt ei jaksa kaua. Või kui jaksabki, siis miski muu hakkab kannatama.

Mul on väga vähe selliseid riideid, mis on minuni jõudnud päris uutena. Sest ma ei osta päris poest riideid, ostan kaltsukast. Või saan kellegi käest. Kasutatud riietel on garantii - need ei lähe pestes värvist ja vormist ära, ei lagune ega kaota oma kvaliteedis eriti. Aganoh. Põhiliselt on mul kasutatud riided, sest ma tahan riideid palju ja neid palju valida ja kaltsukates on riideid palju. Need on mitmetest hooaegadest ja stiilidest (erinevalt päris poest). Ja need on odavad.

Oma garderoobiga olen ma kogu aeg otsingutes. Mõnikord avastan ootamatult, et mõni asi on hästi tore ja ostan selliseid kokku mitu mitu. Siis võin mõne aja pärast otsustada, et tegelt hullult kole ja nõme on ja üldse ei sobi ju. Ja loobun siis kohe hulgast sellistest asjadest, mis on aastaid minu olnud. Mõne asjaga saab proovida ja katsetada, kas meist võiks paar saada. Bodid? Aga äkki pintsakud? Mõne teise asjaga on kohe alguses selge, et meist asja ei saa. T-särgid.
Praegu on asjad näiteks sealmaal, et mul on kõrgema pihaga alt laiasid pigem soliidseid kontoripükse rohkem kui teksapükse. Teksad on üldse maru nõudlik ese, millega koostööks sobiliku isendi leidmiseks tuleb rohkem vaeva näha, kui asi tegelt väärt on.
Natuke imelikke vanamoodsaid kvaliteetseid kleite olen viimasel ajal ostnud mitmeid. Selliseid, mis sobivad tööle, aga sobivad kontserdile või teatrisse ka väga hästi. Mõne ilusa leiu puhul on olnud vaja õmbleja abi või ise kodus mõned kohendused teha. Näiteks ühel muidu toredal kleidil võtsin varrukad maha, tegin külgedelt kitsamaks ja lisasin taskud. Teinekord on kohe perfektselt istuv kleit kurvastanud väikelinna keldrikaltsuka 50-sendiste toru peal 30 aastat enne, kui mina temaga kohtusin. Saatus, ma ütleks.


PC270032
läheb läheb

Üks põhimõte vist ongi, et odavusel ja odavusel on vahe. Ma tahan endale ette kujutada, et ma ei raiska raha ja loodust. Samal ajal jääda kvaliteedi ja hea maitsega ka ühte kaadrisse. Oleks mul rohkem raha, oleksid rohkemad mu asjad eritellimusel rätsepa või disaineri käest just mulle valmistatud. See oleks jube peen, ma mõtlen. Esialgu nii külluslik muidugi pole. Aga et reeglina võiks siiski inimeste hulka sattudes toimiva täiskasvanuna end ülal pidada ja riided vastavalt. Ei ole mingisugune tolgus-kolumats, asjad kõnelegu enesest lugupidu.
Teiselt poolt muidugi - kui on suva päev ja õhtul on trenn ka, olen ma ikka teinekord linna peal olnud ainult suvaka pika pluusi ja retuuside väel.

Teine põhimõte on rõõm. Misiganes otsast see riietest tulla saab. Osa asju on ilusat värvi või ägeda mustriga. Mõnda on hästi hea katsuda. Teine on jube mugav. Mõnega on hea mälestus. Päris mitu on lihtsalt hirmus ilusad just minu seljas. Siis on neid kandes vahelduseks mõnus peeglitega silmitsi seista. Kui ma kohtan kapis asja, mis mind igal kohtumisel kurvaks või vihaseks teeb, siis ma tõstan ta äraandmise kasti ja kohe ongi parem. Asjad on mulle kasutamiseks. Mitte mina neile.

Natuke käib see jonn ka veel. Meelega kanda valesti või ootamatult või kohatult. Teisiti. Sest huvitav on. Sest ärgetulge mulle ütlema. Sest isetean. Sest vaadake kõik - mina! Peab üks imelik meeleolu olema, kui ma end meelega märkamatult riidesse panen. Vahel kogemata juhtub. Üldiselt ikka sügeleb tähelepanu ja pilke ahnitsema. 
Ma saan aru küll, et taoline riiete ja soengutega lakkamatu möll ei kõnele just kaunisti võõrastele inimestele mu intellektist või vaimsest tasakaalust või tõsiseltvõetavusest. Aga näedsa. Ei lähe nende kujuteldavate võõraste pilgud mulle nii palju hinge. Pealegi on elu ilma vahelduseta totaalselt ök ja normid, mis on jäetud tervenisti torkimata, kindlasti kurvastaksid.
Ma kah ei tea.

P1090134



Mis su garderoobi koostamise peamised põhimõtted on?
Mis pistmist on sellel, kelleks sa ennast pead sellega, mis sul seljas on?

Saturday, January 06, 2018

you know it baby

Ma korra mõtlesin, et siin on nii palju ilust ja välimusedevusest läbikasvanud tibijuttu olnud, et peaks äkki end kokku võtma ja järele jätma. Aga siis mõtlesin ohhoooopis! ei.

P1010043
lootusrikas

Pealaest jalatallani.
Ma värvin oma juukseid. Mul kasvab välja midagi tuhkhall kahvatut, mis on mõttetu ja isegi pestult ei sära. Tule mulle kartulikoorest rääkima ja ma olen järgmine kord oma perfektse greyscale kuklaväljakasvudega liiga lähedal sinu klišeeviljakale kärsale. Kartulikoor on väga kaunis juuksevärv. Mul ei ole juuksevärvi ja see ei ole kartulitega seotud. Seega henna. Pikkust ei värvi, sest see on juba otsast alaseljani ja hennaga värvides võib pikkuse puhta rahule jätta. Tõmban iga paari kuu tagant ainult juured üle. Üksikasjalikuma hennarutiini teadasaamiseks pöörduda.
Juuksuris käisin viimati vist kevadel. Lasin natuke otsi kohendada ja järku lõigata. Sõbranna juures ja Viljandis, et oleks mitmeti tore. Sest seda sõbrannad ja Viljandi on. Muidu ma sellise teenuse peale raha ei kulutaks. Pealegi, ma olen leiutanud lõikuse parim nipi: lasta kummargile, kammida juuksed üle pea ette ja siis selles asendis käsikaudu natuke otstest maha nakitseda. Väga kaunis jääb.
Lisaks teen ma vahepeal endale üleöö lokke. Riideribadega või patsidega. Rullidega, kui eriti igav on. Ja patse. Ma üleni armastan patsipunumist. Nii endale kui teistele. See on nõnda tore. Kui ma kunagi ennemuiste ühes laste suvelaagris muuseas kasvatasin, oli põhiline kvaliteetaeg mu lastega neile patse punuda ja nendega turakat mängida. Väga tööeetika. Ma vaatan vahepeal juutuubist patsitegemise õpetusi ja üleni põnevus ja kilkamine. Ja sosistan väikese tänupalve internetile. Nii ägedaid patsisoengute ideid on laias ilmas siinsamas klikikaugusel olemas.

Meikimisega ongi praegu imelik hetk. Ma olen vahel teinud hennakulmusid ja vahel pliiatsikulmusid. Ostnud lauvärve ja siis neid mitte kasutanud. Näppinud ilupoes pintsleid ja neid mitte raatsinud. Kuidagi... ei tea nagu. Tahaks ja samas piisavalt ei viitsi. 
Näohooldus piirdub jätkuvalt vedela seebi ja sooja veega nägu puhtaks ja siis kohe millegagi niiskeks. Kas paraja portsu ihupiimaga või veel soojale ja märjale näole sorts õli. Oliiv. Või kookos. Või kummel. Ülejäägid pärast imendumist pehme paberiga maha ja kogu armastus.
Punnidele käib retseptiravim või käsimüügi ravimi tester või suvakas rahulejätmine või arutu sinikale ja verevalumile kiskumine. Olenevalt sellest, kas on käed küllaldase kepiga hõivat kuidas parasjagu tuju on.

PB060238
harilik tartupeegel

Ma ei raseeri. See on nii tobedalt kallis, toodab jaburalt palju prügi ja lolle vigastusi ja seda peab ju eraldi tegema. Nagu ise. Ja kogu aeg. Kesse viitsib. Ja tegelt, tuleb välja, kedagi ei koti. Omad karvad, oma asi.
Ma saan aru, et raseerimatus on mingites ringkondades totaalne arutus. Ja osaliselt on selles midagi naljakat. Näiteks ma lugesin ühest kohas, kus oli palju dilemmaküsimusi, sellist püstitust: kui saaksid valida, kas sa ei pea enam mitte kunagi raseerima või sul ei ole enam päevasid, kumma sa valiksid. Dün dün dünnn! Nii tore mõelda, et osa inimeste jaoks on kultuuri ja bioloogia toodud ebamugavused võrreldavalt vältimatud. Nii tore, et see oleks päriselt mõtlemapanev küsimus kellelegi. Kui ülejäänud küsimused olid stiilis: 'käte asemel silmad või silmade asemel käed?' ja 'palju raha või palju sõpru?'.
Vahel on mul teise soengu isu või on vaja idamaiselt siledate kaenaldega lavale astuda, siis kasutan üht juukselõikuse masinat. Ja karvased jalad on üldse mingi pseudoprobleem, kui paljaste säärtega käimise aeg sisaldab nii paljusid hoopis erutavamaid rõõme.


Mu ainumõeldav maniküür on lihtsalt hästi lühikesed küüned. Pikemaks kasvavad, on kohe vastik. Kunagi keskkooli ajal, kui mul oli klassiõdesid, kelledel olid küüned, mis olid ilusad, sain isegi selle edevusega hakkama. Lasin pikemaks kasvada ja viilisin ja lakkisin ja tegin värke särke. Lapse saamisega kadusid taolised huvid kuidagi ära. Vahel tahaks küll küüned mustaks värvida. Lühikesed lihtsalt mustaks värvitud küüned on muarust küllalt ilus. See pungiperiood ei taha ikka päriselt üle minna. Aganoh, laiskus on suurem. Kui keegi teine on taoliste ilusate küüntega, siis ma vaatan rõõmuga teda ja rohkem polegi tarvis.

Vahepeal käisin mõned korrad sellises hästi lokivedelikulõhnalises prouade juuksuris ja lasin viieka eest endale kulmud ja ripsmed toonida. Nüüd on see komme ka üle läinud. Natuke kuidagi ebamugav oli see protseduur alati, raha pidi sulas võtma ja kunagi ei saanud aru, millal minu kord on või kas nüüd tohib selle tooli peal istet võtta või ega mind ära pole unustatud.
Pealegi on kulmu- ja ripsme karvu nii vähe, et nende enamasti iseendale nähtamatute udemete tooni pärast mingil moel rabelema kukkuda tundub pigem liiga suur vaev.


Üldse on imelik enesehoole ja ilu teemas hakata loetlema asju, mida ma ei tee. Sest võiks ju ülepeakaela hoogu sattuda ja nimetada kõik ilusate tüdrukute asjad maailmas lõpmatus loetelus lõpmatute nõup-idega nende järel. Osa nendest asjadest ei tuleks ilmselt pähegi. Nii eluvõõras ka ja. Näiteks ma mäletan, kui ma esimest korda kuulsin kulmutehnikutest. Küünetehnikutest saan aru, igasugu küüsi nagu nähtud ka ja tundub, et seal võiks midagi ehitada ja leiutada ja keemia ja kunst. Aga kulmu tehnik. Need on lihtsalt pehmed karvaksed näos. Kui tehniliseks sa seal minna saad. Või seesama mind igavesti imestusse ajav - püsiripsmetel on kaarduvuskategooriad. 


PA150014
hästi vana puust kirikuasi ühes Leedu muuseumis
nagu elus

Korralike kontoriinimeste keskel enamvähem usutav paistmiseks vajab inimene deodoranti, mis takistab higistamast, teisendab stressihigi horrori lilleliseks sulnisuseks ja lõhnab niisama ka hästi. Kui ma saaksin olla aastaringi niisama aasa peale lahti lastud lilleke, võiks vabalt mingeid öko loodus naturaale  kivideodorante või iseenda järele haisemist harrastada. 
Ihupiima asemel kasutan enamasti õlisid. Õli tuleb panna veel pesusoojale niiskele nahale. Siis on hea ja õige. Hea peale kanda ja imendub ka normaalselt. Suur pumbaga potsik ihupiima istub peeglilaual, et kui käed nõudepesust šoki saavad, annab nad kohe maha rahustada.
Vahel pesen hambaid. Mõnikord luban hambaarstil end piinata ja hambakivi ära võtta. Läheb hügieeniks ära juba. Mhmh.

Igastahes. Et ongi kõik. Nüüd on see kirjas. Fikseeritud ja hilisemaks võrdluseks saadaval.
Just miski targutaja teadlane väitis, et inimesed elavad pidevas enesetaju kaldes, arvates igal hetkel, et nad nüüd on valmis. Kogu elu iga hetk on inimeste jaoks justpraegu see moment, kui nad on lõpuks endaks saanud. Arvates, et nad on 10 aasta pärast sajaga täpselt sellised, nagu nad praegu on.  Ja et nad polnud 10 aastat tagasi üldse sugugi veel sellised nii valmis iseendad, nagu nad praegu on. 
(oeh, seda enda 2008. aasta blogilõiku ei oleks küll nüüd pidanud lugema. nii raske jaanuar oli too)
Vähemalt ilutsemise osas on küll viimane dekaad üsna stabiilne olnud. Kui henna ja raseerimise teema välja arvata. Ja rõivamoeni pole me veel jõudnudki. Huvitav, kas peaks siin rõivamoeni ka jõudma. Huvitav, kuidas inimesed saavad jagu sellest omg-keda-kotib tundest, kui nad oma suvalistest asjadest, ilma et keegi küsinud oleks, internetti kirjutavad.

PC270018
nende vahel on midagi



Mis see kõige eksootilisem iseäralikum iluasi on, mis sa endaga teinud oled?
Kuidas su praegused ihuhoolduse rutiinid erinevad su 10 aasta tagustest?

Thursday, January 04, 2018

tuhat nelisada kaksteist

P1030102
vaikelu häguse veiniga


Tegelikult olen ma ju veidi aega muusikakoolis käinud ja kuulunud korraks suhteliselt arvestatavasse koori ja suudan natuke isegi nooti lugeda. Ikka tunduvad muusikat tegevad inimesed nagu sädelevad hõõguvad superstaarid.  Hingematvalt müstilised. Tahaks neid lihtsalt vahtida ja kõrvale vahtida oma taltsutamatut soovi neid natuke servast limpsida.
Mis värk sellega on.


Käisin naiste maailmas (hea algus, onju) läbi kõikide lõhnade osakonna ja võtsin siis varrukast kinni ühel asjaliku näoga neiul ja palusin tal mulle meigialust kreemi soovitada. Sest minaeitea. Sest teinekord tahaks endale meiki teha. Ja kusagil on kindlasti mingid teoreetilised inimesed, kes mukitult näevad välja nagu nooremad ja tervemad versioonid iseendast. Et kõik teevad: o. Tundub, nagu võiks ju. Kui mina endale meiki teen, näen ma välja vanem, haigem ja hakkan kohe otsast lagunema. Niisiis ju ma teen vist midagi valesti. Näiteks äkki peaks mingit nähtamatut möksi panema enne kõiki teisi möksisid. 
Lausun asjatundlikule neiule oma situatsiooni tõsiduse ja mainin, et kuigi vinnid, on nahk pigem kuiv. "See on ainult pindmine kuivus, sest päriselt kuival nahal saa vistrikke olla," on ta mulle kohe tark, nagu teaks midagi.
Naine. Minu vistrikud ei tunne taolist sõnapaari. Ei saa, minu eesel. Mul oleksid reipalt läikivad punapõsksed tukslevad vistrikud ka siis, kui ma oleksin päikesekuivatatud kõrbemuumia, kes tuhastati kolm nädalat tagasi. Need vistrikud ei hooli. See õnnistus paikneb tervenisti väljaspool aega ja tingimusi.
Aga olgu. Sain paar testrit näpu ja olen neid testind. Kuigi ilmselt on kolme totsikut teist ja kolmandat asja veel vaja, et päris oleks. Et peidetud ja kaetud ja hoitud ja kinnitatud ja varjatud ja esile tõstetud. Ja siis see hakkab jälle otsast liikuma sinna poole, et ei viitsi üldse.
Võibolla peaks hea peitekreemi asemel endale lihtsalt parema iseloomu hankima.


Algab meigivideo. Tere tulemast minu meigivideosse. Täna ma näitan teile niisugust nagu ilust inspireeritud ilumeiki, ehksiis mis sobib hästi nunnuks kohtinguks ja teisipäeval nagu tööle minekuks. Hihi:) Ehket, niisiis. Loomulikult esimese sammuna, mida sa kindlasti pead tegema, enne siis selle meigi alustamist, on olla rikas ja ilus 20-aastane.


P1020061
lähme sõidame

Mu viimase aja harrastuste hulka kuulub igasuguste asiste võimaluste vaatamine ja nende mõttes läbi elamine ja siis nurka viskamine.
Vahel surfan ennastunustavalt tundide viisi ja võrdlen tootearvustusi ja erinevaid netipoode ja hindu ja kriteeriume mingit kindlat asja jahtides. Siis suumin välja ja ühendan ära, et mul pole taolist raha. Või isegi kui on, siis see ei ole hea koht selle kulutamiseks. Klõps klõps kümme tääbi korraga kinni ja eluga edasi.
Kuni mingi teine päev tuleb jälle mõte, et peaks totaalselt endale ostma tuhatkolm erinevat vidin jublak seadeldist, mis mu elu kardinaalselt uueks teeb. Või hullupööra hakkama homsest alates hoopis kandma mingeid steitment aksessuaare, milletaolisi mul ühtegi iialgi polnud ole.


Teine tore harrastus on mõelda asjadest, mille peale ma üldse raha ei kuluta. Ega aega. Kui nendest mõtlemine välja arvata. 
Näiteks spaad. Eksole, üks spaa on lihtsalt vannid ja saunad. Ma olen paar korda, kui mulle on küllaldaselt peale makstud, mõnesse sattunud. Lihtsalt eri temperatuuridel vesi ja õhk. Fääntside nimetustega. Ja poolpaljad märjad higised võõrad. Et ma natuke osaliselt mõistan seda pointi, võibolla mingi moment midagi lõõgastab või hakkab hästi poputatud olla korraks. Nagu mingi peen oleks. Aga mulle jääb siiski suuremalt jaolt arusaamatuks, miks selle eest maksta. Oma raha, mis sa oled teeninud ja millega saaks midagi päriselt haaravat sisukat uut erutavat toredat teha. Või miks inimesed ise päriselt tahavad uuesti spaasse minna, kui nad mõnes juba käinud on. Kuidas kloorivesi ja sinusse mittepuutuvate kehade hulgas libe olemine on midagi ihaldusväärset. Kas sellel on mingit pistmist ujuda oskamisega? Neis kohtades ei ole ju arvestatavad ujumisbasseinid. Või saab sealt mingeid priva teenuseid, mis on oma hinda väärt ja kõik need pehmed ihud, mis ligastena basseini ja sauna vahel pläterdavad, on tegelikult sisemiselt valgustatust ja joovastavat ihunaudingut täis. Millest ma aru ei saa. Kas ma keskendun valedele asjadele. 
Ja see kõik maksab ka. Kas kõigil inimestel ei olegi siis kulukaid hobisid või elamises alati midagi väljavahetamist vajavat või minu kontonumbrit?

PC280037
üks jalgpalli värav

Ma ei kirjuta, sest keegi ei loe ja keegi ei loe, sest ma ei kirjuta. Ja tegelikult isegi ei vasta tõele, et keegi ei loe, sest iga kord keegi loeb ja lausa loevad pigem need, kes mullegi loevad. Sest nad ütlevad ja arutlevad ja hästi ometi. Niiet sellega on tegelt korras ju. Aga siiski on vahel selline tunne, et vahet pole ja vaja ka ei ole, sest misiganes.


Üks tore psühholoog ütles/kirjutas, et ekstraverdid räägivad võrreldes introvertidega teist moodi. Nad ei vali oma sõnu hoole ja ettevaatusega ja on väljaütlemistes konkreetsemad. Ma ise ütleks, et see kõnelemise viis on liialdamine. Kõige loomulikumalt tulevad minust välja väited, mis on liialdamised. Üle ääre paljusus. Ma arvatavasti isegi liialdan praegu sellega, kui palju ma liialdan.
Näidisdialoog.
- Mulle küll meeldiks, kui oleks kodus hästi palju erinevaid taimi.
- Sina, jah, kaotad kohe igasuguse mõõdutunde.
- Mismõttes? Kuidas sa saad mulle nii öelda? Just sina peaksid teadma, mul pole mõõdutunnet kunagi olnudki.
---
Või kasvõi see, kui mu mees räägib mulle, et ta nägi õudusund, kus mina vaimustusin mingist väga halvast ideest ja iga asi, mis ta minu ümberveenmiseks ütleb, ajab mind veel rohkem elevusse. Ja hästi õudne uni ikka.
Seega, samuti. Kui endast natuke hale hakkab, on sõnad, mis välja kukuvad: mitte keegi pole kunagi minust hoolinud. See tuleb ära ja pärast võib tulla arutelu, et arvatavasti see lõpuni tõsi ei saa olla ja ehk on tegemist pigem hetkese uitmõttega ja vabalt võiks tõeseks pidada ka ühelt või teiselt poolt vastupidist väidet esitavaid lauseid. Aga need kaalutlevad eri kohti katsuvad arutelud on mu peas sosinal omaette nikerdavad. Kui neid eraldi esile kutsuda ja kuulama hakata. Kõvasti ja vilkuvate tuledega püsti kargav sisekõne on ikka liialdaja: alati! mitte kunagi! algusest peale! lõpuni välja! vahetpidamata! kogu aeg! kõik! mitte keegi! iga kord!!!

Samas jällegi. Võibolla ei ole see ekstravertsus. Äkki on kõigi sisekõnes olemas see bänneritega hüsteerik, kes hüppab esimesel võimalusel kahe jalaga drama nupule. Ja erinevus on pidurdusprotsesside toimimises. olemasolus. kiiruses.

PC280034
mine nüüd



Mis see meiginõks on, millega hoopis ilusaks ennast tehakse?
Kas sa tead kedagi, kes meelega spaades käib ja kas sa saad temast aru?
Kui tihti sinu sisekõne liialdab ja kuidas sa sellele jälile saad?

Wednesday, December 27, 2017

counting up my demons

PC190007
mine, mets


Nende maja lähedal on kohalik lasteaed ja lasteaia betoontreppi kaunistab kuusk. Keegi, arvatavasti lapsedki, on valmistanud lihtsad vildist punased ja valged kaunistused kuuse külge riputamiseks. Muidu trööstitu vaatepilt - tatine lumi, murenenud asfalt ja okupatsioonihõngune arhitektuur. Hea et veidi rohelist ja rõõmu seal siis.
Kass palub õue lubamist. Nuusutab uksepragu ja vaatab küsivalt inimestele silma sisse. Teen loomale uksed lahti ja lähen ise ka välja. Varsti näen kassi lasteaia hämaral trepil ennastunustavalt lustimas ühe alumiselt oksalt näpatud ehtega. Murrab sel kaela ja püüab igal õhkuviskel vähemalt kaks korda käpaga patsutada ka. Aga kui ma kaamera välja jõuan võtta, astub ta juba, saba püsti, hoopis teises suunas. Nagu see kuusk ja selle all aset leidnu küll kuidagi temasse ei puutuks.

Et kui palju on selliseid hetki, mis on mingid hetked ja siis need lähevad mööda ja ühtegi märki ei jää ja meelest läheb ka. Et kas nad siis üldse olid.
Et kas harjumusest selliseid väikeseid hetki korraks tähele panna, kasvab ilusam vaatepunkt kogu ilmale. Nii et iga järgmise väikese üleannetu kassi ja naljakalt heliseva vihmaveetoru ja uduvöödilise heinamaaga saad sa järjest paremaks loodu(se) ilu tunnistajaks. Et isegi kui märki maha ei jää, siis jälje jätab see ikka.
Kas see, et sa seda ka märkad, et sa üldse märkad, on tõend sellest, et sa oled kohal. Või hoopis sellest, et sa oled endas(t) ära.

PC160005
kui sügav hall on tallinn

Mingi mees ütleb: ah, sul on mees olemas? palun vabandust, minu viga. ma lähen kohe eemale. rohkem lähemale ei tule. ma tõesti ei teadnud. kindlasti tore kutt. olgu teil tore. kõike head.
Mingi naine ütleb: ah, sul on juba naine? oh, kui kahju. mingi nõme kindlasti. arvatavasti näägutab ka, onju. vaeseke. pole hullu, me saame sellest üheskoos üle. lase, ma päästan su.


Mh. Kass püüdis köögist hiire kinni. Mis on tore. Aga tühjagi ta sellega siis midagi toredat peale oskas hakata. Loopis mööda elutuba ringi. Kõrges kaares üle diivanilaua lennutatud hiirelaibad ei ole päris see, mida ma tõhusalt kahjuritõrjelt ootan.


Lasin endale jõulupeo puhul raha eest näo ette jumestada. Kleebiti tutikud ka ja puha. Palju igatsugu kunstvärki, millest ma ise midagi ei jaga. Tõmbasin selle näoga, lastes tal tasapisi tükikaupa laguneda, ringi ülejärgmisel päevalgi. 23 eurot on suur raha, parem on selle eest palju saada. Muarust oli tore. 
Viimane kord, kui ma fbs mainisin, et ma mõnikord jätan magama minnes ripsmetuši maha võtmata, tormati mulle nõu andma taolise pealetükkiva innuga, nagu ma oleksin ainult oma enese rumalusest eksinud korraga kõikide ilmas eksisteerivate reeglite vastu.
Et siis tea, et ma tean küll.

PB140008
kohe, kui mulle seda taimebeebit tutvustati, ma teadsin, et ta peab mu vannitoas elama hakkama


Kalduvusega igavlemisele ei ole ilus uhkeldada. Kui ma laps olin, kuulsin oma emalt vist kõige sagedamini lauset 'igav on ainult lollidel ja laiskadel.' Seda ja seda, kui tark ja tubli ma ikka olen. Niiet. Just.
Introverdid on viimasel ajal jubedalt moes ja imetluse all. Ma ei saa päevagi veeta ilma, et keegi oleks mul nina all oma jutuga sellest, kui introvertselt introvertne introvert ta on. Lisaks paljale sildile on maru tunnustatud ja kiitlemisväärt ka kõik introvertide erinevad jooned. Raamatute lugemine ja üksinda üksiolek. Või näiteks see, et sul pole mitte kunagi igav. Sest sa oled ise hästi huvitav. Ei vaja kedagi teist, et end lõbustada. Nii intellekt. Väga siseilm. Palju mõttetark. Vau. 
Mul hakkab kohutavalt kiiresti igav. Kui väline on üksluine või vähe vahelduv või null-interaktiivne. Kui ootamatust ja teistsugusust ei tule ja kogu aeg on ümberringi sama sama, läheb mu pea rahutuks. Või proovib üldse välja lülituda. Ma näiteks teen puhkepäevadel ja suvisel ajal sagedasi päevaunesid puhtalt igavusest.
Igav ei ole tingimata halb. Ma täitsa mõistan, et selle ebamugavast painest tekib palju loomingut ja uusi mõtteid. Igatahes mõistan ma igavuse taganttorkivat tulu paremini kui üksilduse oma. Üksildus ka torgib, aga mina küll ei ole üksi ja vakka olemisest mingit spirituaalset eneseleidmist leidnud. See on lihtsalt tühi.  Ja tühja mul tühjusest. Aga igavusest tuleb uusi asju küll. Peab lihtsalt selle esimese otsa ära kannatama ja sis hakkab juba tasapisi looma. Igavus teeb tähelepanelikuks ka. Eriti arvestades mu kalduvust igavusest teadvus kaotada. Keeran tähelepanelikkusele paar nõksu peale ja mõneks ajaks on kohatult vara ärakukkumise oht kõrvaldatud. Lihtsalt neid olukordi, kus mul niikuinii igav hakkab, ma pigem endale ei teegi.
Niisiis. Loetelu asjadest, mis minu jaoks on nõnda igavad, et ma neid tavaliselt isegi ette ei võtta.
  • Lihtsad mobiilimängud. Mul on telefonis täpselt nii palju mänge, kui palju mu laps sinna on neid paigaldanud. Ja enamasti mitte ühtegi. Sest ma kustutan neid otsast jälle ära, et oma asjadele ruumi teha. Ma tõesti ei mõista seda toksimise soovi, mis kasvõi ühistransporti silmitsedes nii levinud paistab.
  • Lihtsad kaardi- või lauamängud. Mind numbrid ja tõenäosusi illustreerivad rituaalid üldse ei eruta. Ma mängin mingit turakat või sarnast mängu kaasa küll, aga see kuidagi ajab mind ikka haigutama. Noh, jah, saab strateegia olla ja saab ükskord paremini mängida kui teinekord ja võibolla vahel veab ja teinekord ei vea, siis pead ise kavalam olema. Aga mis sellest? Rõõm teadmisest, et ma oskan nüüd või kunagi tulevikus ehk paremini kasutada mingit teadaolevat või iseleiutatud ühe konkreetse kaardimängu strateegiat, on minu jaoks nii lühike. Kui koos mängivad inimesed, kes omavahel hästi juba tunnevad ka ja mängu reeglistik ei võimalda vahele nalja teha või lolli juttu ajada, võiks minupoolest samahästi juba teleka käima panna ja seda, mokk töllakil, vahtida. 
  • Sudokud ja ristsõnad. Ma tegelt ei oska vist sudokut lahendadagi. Ma saan aru, et seda on võimalik lahendada ja kujutan umbes ette, mis võtteid seal võiks kasutada. Aga ma pole iialgi viitsinud piisavalt süveneda ja pole oma elus ühtegi sellist mõistatust lõpuni ära lahendanud. Ristsõnadega umbes sama. Ma võtan mõnikord kusagil logeledes ajalehe ristsõna ette, täidan täpselt nii kaua, kui iseenesest edeneb ja viskan sama tüdind haigutuse saatel asja nurka. Kellegagi koos lahendada või nalja pärast valesti lahendada või kellegi lahendust täiendada või saboteerida, need on isegi äge. Aga niisama hakata üksi sellesse tõsiselt süvenema - mul on arvatavasti targematki oma ajaga.
  • Telekas. See on küllalt ilmne. Kelle jaoks üldse telekas huvitav on. Mul on kodus üks olemas küll, aga see on natuke väiksema ekraaniga kui mu läpakas. Ja sealt näeb äkki kolme erinevat kanalit. Iga paari kuu tagant paneb keegi selle tööle ka ja vaatab mingit tõsist saadet. Üldiselt teeb telekas oma röögatu igavuse ja vähese interaktiivsusega mind üleni rahutuks. Sesmõttes, et ma ikka olen teinekord mõnd päris moodsat telekat näinud ja tean, mis loomad need on. Natuke klõpsin ringi ja kui ühtki sellist muusikasaadet ei tule, mis vähe vilgub aga normaalset muusikat taustale mängib, jääb see divaiss minust üleni sinnapaika.
  • Väiksed lapsed. Muidugi mingid erandid ja oma laps ja nende nunnusus ja muud taolised kinnitused, mis tuleb teha, et mitte päris koletis paista. Aga üldiselt on lapsed igavad. Nad kordavad, mis nad kuulevad mingis oma lapsikus versioonis ja nõuavad lõpmata eiteamida, kui neile vähegi võimalus anda ja nad ei ole oma olemuselt just kuigi arukad.  Ma ei heida neile seda sugugi ette, kõik on kunagi lapsed olnud. See on suht laps olemise point, mitte arukas olla. Las nad olla. Kõrvalt neid vaadata ja ise kokteile rüübata, siis on pigem okei. Aga nendega mängimine ja jändamine üldiselt vajab mingit kõrvalprojekti ka, et päris igavusest aru (või teadvust) ei kaotaks.
Samal ajal näiteks 9gag ajab mind ka haigutama, aga ma lasen tal. Nii toredalt mõttetu. Suured lihasgrupid järjest lõtvuvad ja üleüldine kõikehaarav omg-keda-kotib tüdimus võtab üle. Hea vahend uinumiseks või ärevuse maha silumiseks. Ja samal ajal jääb väike võimalus, et tuleb mingi uus mõte, millest siis pärast kellegagi juttu teha või midagi päriselt järele guugeldada. Asi, mida sudokud või telekas mulle kunagi teinud ei ole.

PB050223
värav


Hapukapsast ja ahjus küpsetatud seatükke on saadud ja söödud. Võõrastele inimestele viisakusest häid pühi vastu soovitud ja mune täidetud ja pistet rohkem kui tegelikult tarvis oleks. Tänuväärseid sularahakupüüre kommikarpide kõrvalt lahti nööritud ja kinkimissuutmatuse pärast mõõdukalt end süüdi kah tunda saadud. Nagu päris. Nagu igal aastal. Traditsioonid elus.
Selleks, et oma lapsele, kassile ja mehele mätšivad vestid(?) selga nööpida ja ühiselt kuuse ja kaminavideo taustal sotsiaalmeediale õndsal ilmel poseerida, tuleks vist üht teist laadi elu elada.




Mis muidu inimeste hulgas levinud harrastused sind haigutama ajavad?
Kuidas su jõul on nagu kõigi teiste oma ja mille poolest üldse mitte?

Friday, December 08, 2017

want it darker

PC050099
villased kindad elavad kauem kui vanaemad

Vestlusoskusi õpetavad tarkpead soovitavad sellisel puhul, kui sul on vaja ainult oma point kuuldavale tuua, hoopis blogi pidada. Mitte neid asju jutuajamiste sisse panna. Kui sul on mingi teema, mis muudkui tahab sinust välja tulla ja täiesti ühtlane pulbitsev poogen, kas keegi seda kuuleb või mõistab, siis ei ole sul vestlustesse asja. Vestlused olevat ühe teise asja jaoks.
Kirjutamiskoolitajad soovitavad mitte kirjutada taotlusega kedagi muuta või midagi korda saata või midagi lõplikult paika ära panna. Või vähemasti mitte taolisi asju avaldama kippuda. Ma isegi ei mäleta, mispuhul oli veel okei kirjutada-avaldada. Üldiselt päris paljudel juhtudel, kui arutult tahaks sulge haarata, soovitati mingite tarkpeade poolt pigem mitte.

Enese kõrvalt vaatlemise sisse ja välja lülitamine on oluline komponent nii võluv paistmisel kui enesega rahul olemisel. Näiteks on hästi mingisse tegevusse või loomesse süvenenud inimesed küllalt kaunid vaadata. Kui ilusad ja loomulikud ja otsekui oma liigutusteks ise sisse sulandunud. Näiteks on seltskonnas end tervenisti ära unustanud üleni liiga valjuks muutunud ja žestikuleerides klaase ümberlükkav kulmukortsutustele immuunne külaline hästi kole vaadata. Või kui naljakad on need, kes hullult püüavad tantsida lihtsalt tantsimise asemel. Või kui ilusad on need, kes ka kogu tähelepanu keskpuntis olles oma sõnu suudavad valida. Kui tore oleks osata end ära unustada muretus turvalises kohas ja end silmas pidada kaalukas otsustavas situatsioonis. Ja tarkust neil vahet teha.

PC010093
tiigi tänava džungli tänavakaru



Kui tund hakkab lõppema, hakkavad kõik asju pakkima. Ennast riidesse panema. Oma kodinaid ja kotte endale sülle sättima. Oma puusi ja põlvi lähima reavahe suunas stardivalmis pöörama. Samal ajal käed laual sellist pokkerinägu tehes ja pilku tahvlil hoides, justkui nad ei oleks üldse oma mõtetes juba tuhat kilomeetrit kusagil mujal. Kehad on kohal, aga ainult vaevu. Stardipagu pinge õhus. Tallad surutud vastu maad.
Seda siis, kui tund hakkab lõppema. Mitte siis, kui tund on lõppenud. Vaid siis kui kusagilt misiganes hetkel tunni jooksul ilmub mingigi märk, et võib-olla üsna pea. See märk võib olla mingi kokkuvõttev sõna. Niisis. Aga olgu. Et siis lõpetuseks. Kakssada noort andekat inimest saab istuda pööramata piiskagi tähelepanu enamikule klassi ees lausutavast, aga see üks kõrv on kogu aeg püsti. See, mis võiks üles korjata vähimagi vihje, et on aeg. Aeg on tulnud. Vaja väga huvitatud ilmet teeseldes oma kaustik kotti libistada. Vaja usutavalt kaasanoogutades jakk endale selga tõmmata. Nüüd? Aga nüüd? Kas nüüd? Jaajah midaiganes muidugimuidugi, kas nüüd?
Peab vaatama, et ruttu pääsed. Igal nädalal ohverdatakse viis viimast auditooriumisse jäänut Tartu vaimule. Selle pärast ongi semestri lõpu poole read nõnda hõredad.


Retseptinurk. 
Võtad mingi hapupiima või keefiri või jogurti ja võtad paar pehmet täpilist banaani. Heidad need kannmiksrisse. Siis võtad piparmündilikööri ja kallad seda - kulk kulk kulk kulk - juurde. Blendid kokku. Jood. Tervislik roheline smuuti. Taoliseks õhtuks, kui sul on kõht tühi ja kõrini. 


PB250078
jõe sees paistab teine linn


Kunagi, kui mu laps veel pisike oli, käis mu ema meiega ühel lasteaia jõulupeol kaasas. Lasteaia jõulupeod nagu ikka - lapsed esinevad, kasvatajad närveldavad, vanemad kuulavad ja vaatavad ja pildistavad. Minu ema on olnud lasteaias muusikaõpetaja. Niiet kui kontsert lõppes, oli ta üleni isevärki vaimustus. Et nii tublid õpetajad on teinud nii head tööd. Lapsed esitasid üht laulu, kus refrääni ajal pidi pillidega kolistama. Lastel olid pillid kogu laulu jooksul käes. Osutub, et on väga kohutavalt raske õpetada kakskümmend eelkooliealist rütmipilli mängima. Sellest kordades märkimisväärselt raskem aga ... on neid õpetada pilli mitte mängima, kui pole selle pilli mängimise aeg. Ja need nublud olid seisnud ja ilusasti laulnud ja valel hetkel üldse mitte kolistanud ja seega üleni vau.
Kõhutantsu naised esitavad sel kevadkontserdil muuhulgas üht Hispaania tantsu tamburiinidega. Eks me seda esialgu natuke veel õpime ka. Et kuidas pilli hoida ja kuidas sammud ja muusika. Aga ma olen korrapärane omgproovigeolla!!!11! hüsteeria äär neist trennides. Sest kõik fking kolistavad oma pille. Sel ajal, kui samme õpitakse. Sel ajal, kui poosi võetakse või muusikast õiget kohta oodatakse või treener midagi seletab või keegi midagi küsib või. Hingan väljapeetult ja kujutlen endasse lasteaia muusikaõpetaja õrnust ja kannatlikkust.


Mis trenni veel puutub, oli üks tore huvitav maailmade põrkumine just hiljuti. Keegi ütles, et ta loobus mingist oma trennist, sest seal nõuti palju. Ja ei kiidetud piisavalt. "Mina maksan neile, seega nemad peaksid..." arutelu. Et oleks hea käia trennis, kus on hea. Mille eest sa siis maksad, kuratvõtaks. Mitte sellises, kus nõutakse, et sa järsku kuidagi justkui midagi pead. Õppima või sooritama või püüdma. Pfft. Elu on niigi raske.
Minu jaoks on hea selline trenn, kus midagi nõutakse ka. Kui ma tahaksin niisama ilma mingi tagasiside ja taganttorkimiseta tühja vehkida, sis ma käiksin ju zumbas või, maitea, Maasikas tantsimas. Trennist tahaks ikka midagi saada. Ühestki väikesest otsastki paremaks äkki. Kui ma olen kohe niisamagi hästi, siis mis mõtet sel on.
Et minu jaoks üllatav ja mõtlema ajav arutluskäik. Kui sa kellelegi millegi eest maksad, kas ta siis tohib sulle ettekirjutusi teha. 



R1-08750-0006
üks ilmutatud maaliline kaader oktoobrist

Aga et kui kohe niisamagi oled juba hästi, siis pole mõtet. Ma ei teagi, mis sügelemine see mul on.
Näiteks mulle meeldis, kui kusagil keegi ütles, et probleem, mida on lihtne lahendada, ei ole oma olemuselt probleem. Ülesanne koos kogu vajaliku info ja etteantud lahendusega pole ülesanne. On hoopis näiteks algoritm. Või et teatud puhkudel ei loeta katseks sellist asja, mille tulemus on teada. Katsetad ikka nende asjadega, millede puhul on lootust, et tuleb midagi uut. Saad teada. Kas töötab või ei tööta. Läheb läbi või mitte eriti. Kehtib või kehtetu. Kui on ette teada, mis saab, siis pole katse, on hoopis näiteks... rituaal?

Vahepeal olen ma peatunud ka arutelul, kas oleks mõtet õpetada ainekursust, millest keegi kunagi läbi ei kuku. Mitte ühelgi osalejal ei ebaõnnestu. Kõik, kes vähegi end osalejaks registreerivad, loetakse otse nimekirja järgi kursuse lõpuks selle lõpetanuks. Ma mõtlen, et mis mõtet sel siis üldse on. Saada tunnustus linnukese panemise eest. Või et tegelikult täpselt sama tunnustuse saab see, kes paneb lihtsalt selle linnukese ja see, kes pingutab ninaverest välja. Kas see on siis kuidagi kursuse pidaja poolt õiglane. Ja sealt edasi - mis töö on sel, kes jagab välja tunnustusi. Tunnistusi. Mida iganes. Küllaldase soorituse sümboleid. Kas ta on siis kohe õigem ja heam ja heldem, kui ta valimatult kõik nendega üle valab. Kas tema rollil või tal endal seal üldse mõtet on. Kas tal on üldse mingi roll. Paneks lõputunnistused kuhugi tänavale ja las võtab, kellel isu on.

PB050215
jooni


Nagu ma kaua nuputasin, miks inimesed küsivad juuksepikkuse põhjal šampooni koguse kohta ja täitsa segadus olin. 

Nüüd hakkasin järsku mõistma, miks inimesed räägivad raamatute paksusest. Et on paks raamat. Või sarjas mitu raamatut. Või mis raamat on millisest mahukam. Mõtsin, et mis mõttes. Need on ju enamasti e-raamatud ja keegi ei kanna raamatuid eriti kusagil kaasas ja kui raske üks raamat üldse on ja ega siis vabatahtlikul lugemisel tähtaegu pole, et ruttu peaks ja üldse misasja. Kuni mul järsku ilmutas: inimesed loevad üks raamat korraga! On inimesi, kellel on raamat pooleli ja nad ei saa selle pärast uut raamatut alustada. Peavad ühe enne lõpuni lugema, kui teise saavad võtta. Osa inimesi ei saa raamatut päris lõpetamata ka ära panna, isegi kui neile ei meeldi. Milline iselaadi eksklusiivne pühendumine. Kui kaalukas otsus on neil mõnd raamatute sarja alustada või kui ohtlik on sellisele inimesele raamatusoovitusi teha. Või millisesse kimbatusse ta on otsekohe seatud, kui talle korraga mitu erinevat raamatut kingitakse. Uh. Äge.



Paluks lugejail osaleda arutelus. Vaielda vastu ja kiita takka ja vehkida virtuaalsete rusikate ja kohvi-paidega. Läks.

Tuesday, November 28, 2017

tugijala puusast kasva üles

PB270090
päike


Tissipildid on nagu külaskäigud.
Vaata. Külastused on veider komme. Minna ise kellelegi külla on minna tema personaalsetesse ruumidesse. Isegi, kui sa küsid, kas sa tohid, see on natuke kummaline soov. Õu, ma tahaks su tubadesse sisse astuda ja siis seal natuke aega sees olla ükspäev. Sa näita mulle külalislahkust ja ma pisut passin su sohval. Veits sissetungiv, kas sa ei arva. Täpselt kuhu sa omaarust tükid. Samal ajal on teiste inimeste endale külla kutsumine samuti pigem kõhe. Tal on ju oma kodu olemas, miks ma peaksin teda enda omasse tirima. Ja üldsegi. Enda territooriumile kedagi söögi või brändiga meelitada - see ei saa ju päris tervenisti süütute taotluste saatel sündida. Kesteab mis lõksud mu koobastikus varitsevad. Ja samas siiski. Teinekord, kui see enese pealetükkimine teiste kodudessse ja teiste enda koju vedamise veidrus on ületatud, on hästi toredaid külaskäike olnud. Ja kõik on elusalt välja tulnud ja isegi nagu vahva. Niiet ei ole tegevus ise nõnda kole ühti. Ainult selle initsieerimine sisaldab suurejoonelisi riske väheke kriip paista.
Tissipiltidega on suhteliselt sama. Ei tundu, nagu neid võiks lihtsalt kellelegi saata, ise teab, kas viskab pilgu peale või misse. Enamike asjadega on nii, et sa näed neid korra ja tagasipöördumist mittekunagi näinudolemisse ei ole. Suhteliselt sobimatu on kedagi oma pöördumatute tissidega loopida. Ja samal ajal tissipiltide küsimine ka... nagu ei peeta heaks tooniks. Vaata oma tisse, isver. Siiski siiski on teinekord ette tulnud, et tissipildid on saadetud ja saadud ja üllataval kombel on kõik senisest hoopis parem. Lihtsalt. No kuda sa taolist asja väärikalt algatad.


Iga kord, kui keegi teatab resoluutselt: see on tund aega mu elust, mida ma ei saa mitte kunagi tagasi! tahan ma temalt ettevaatlikult uurida, kas seni on ta kõik oma elu tunnid kuidagi endale tagasi saanud. Ja kuidas täpsemalt tal see on õnnestunud.

PB240074
mitmesugused jooned



Ostsin raamatupoest lauamängu. Tillukese kaardipaki. Ühes poes sirvisin neid kaarte ja jäi meelde, et olid toredad kaardid, niiet ostsin teinepäev ära. Teinepäev ma muidugi enam ei sirvinud, olin omaarust juba teadja. Ja teadagi. Ostsin vale paki. 
Mängu nimi on Äsk ja ega seal muud polegi, kui pakitäis vestluskaarte. Iga kaardi peal küsimus. Võtad kaardi, küsid, räägid, kuulad, vestled, tore. Aga ma olin ulli pääga ostnud selle versiooni, mille karbi peal on 18+ kirjutatud. Ei kõla esialgu nagu väga hull asi, eksole. Ongi ju pigem täiskasvanud mu vestluskaaslased enamasti, ma mõtsi. Abstraktsemad mõtted ja pikem elukogemus. Eriti ei hakka ju huvitavatel haaravatel teemadel rääkima mingite alakatega. Mida nemad kah.
Aga siis kodus, kui ma hakkasin neid kaarte sirvima, selgus, et selle paki peal oleks pidanud olema märgitud "15- ehk Kuulake kõik: mu kube!" Mitte päris see, mis mul mõttes oli olnud. 
Esialgsest mängust, mida ma poes sirvisin, jäid mulle meelde sellised küsimused nagu. 
"Mida teeksid oma laste kasvatamises teisiti kui sinu vanemad?"
"Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal?"
"Mis on sinu unistuste reisisihtkoht ja miks just see?"
Selles eriti 'täiskasvanutele' mõeldud versioonis olid kõik küsimused teemal seks. Nagu näiteks et kellega siit seltskonnast tahaksid kolmekat teha ja kirjelda oma parimat suuseksi ja kes su sõpradest on voodis arvatavasti kõige pöörasem ja  mis on kõige ekstreemsem koht kus sa kunagi.... Põhimõtteliselt kõik olid sellised Beavis n Butthead hõh õhõ hõh prompti küsimused. Hakka tooli peal nihelema ja püüa kõiki üle trumbata oma kolmemõtteliste kulmukergitustega. Peaks ikka suhteliselt rahutu pealetükkiv kiim olema, et seltskonnas siuke mäng välja võtta ja oma sõpru sundida kaasa mängima. Aga jah. Nüüd siis kõik, kel taoline kihelus kallal on, teavad mida oma sõpruskonna mängukogusse osta. Aastalõpu heategu kah tehtud.


PB210037
leegitsev



Brené Brown, kui sa veel temaga kursis ei ole, kirjutab ja räägib palju haavatavusest. See olevat maru kaunis ja inimesi ilusaks tegev nähtus. Viib inimesi kokku ja teeb imesid. Ühes tema audio-ettekandes, mis ma kuulasin, oli juttu ka selle ülekasutusest. Keegi hakkab valel hetkel liiga isiklikku intiimset häda lahkama ja kõigil on ultra ebamugav. Inimesed ja lähedus ja khonnökšonid küll, aga normidest ikka peab kinni pidama.
Ma tean mitut sellist inimest (võib-olla sest ma ise olen üks nendest), kes vahel kukub ülejagamise mülkasse. Lihtsalt kogemata, keegi küsib viisakalt möödaminnes käekäigu kohta ja need on üleni: 'siin on kogu mu lehkav sisikond, näe, näe, näe, nii kole ju, näe!' Siis küsija jookseb, kätega vehkides, kusagile kaugemale oma normaalsete sõpradega sosistama. 'Oli alles jõle veidrik.' Ja ülejagaja ei saa üldse aru, kuidas see inimestega kontakti saamine siis ometi käima peaks.
Niisis üldiselt ei ole kombeks mitte väga lähedastele inimestele, veelvähem võõrastele, oma väga isiklikest asjadest rääkida. Rõõmsatest ega kurbadest. Nad ei taha teada. Tuleks jääda rohkem pealmistesse sfääridesse. Ilm ja käesolev vahetult meeltega tajutav. Küll oli täna tuuline ja suhkrutoos on seal, näe.
Aga ega kõige lähedasematele inimestele ju ka ei räägi oma kurbusest suurest. Ideeliselt läheb su kõige lähedasematele inimestele korda su heaolu ja rõõmud. Nad võivad kurvastada, kuuldes, et see sul ei olegi nii hearõõm. Näiteks ma mäletan, kui ma kunagi teismelisena lõpuks oma emale rääkisin, et mind on koolis juba aastaid süstemaatiliselt kiusatud. Ta oli sellest nii löödud, veel mitu päeva rääkis sellest kui oma murest ja õnnetusest. Mõtlesingi, kui imelik see on, et kellelegi rääkimisest peaks kergem saama, aga sai natuke nagu raskem ka.

Siis me tasakesi jõuamegi sinnamaale, et rääkimine on tussu. Nagu mõttetu. Ületähtsustatud. Misiganes. Võid rahule jätta täiesti. Mis vahet seal on, kas sa räägid kellelegi, et sa oled surmani kurb ja tahad end ära tappa. Vaatavad nad huvitatult sinu suunas niikuinii alles siis, kui sa rongi ette astud. Mis vahet seal on, kui sa räägid kellelegi oma isikliku elu enda murest. Ega ta aidata ju ei saa. Kurvastab veel ilmaasjata sinu pärast. Või hakkab ühel päeval tasapisi servast nagu: miks sa sellest kogu aeg räägid. Um.. sest mul on see hinge peal? Aga tõepoolest. Miks teha sõnu muredest. Mured ongi mingid nõmedad. Peletavad inimesi ja rikuvad tujusid ja.


R1-08750-0000_0001
üks pilt filmi pealt ka
nende inimene tuleb just poest tagasi

Ma ostsin umbes pool aastat tagasi viis uut taldrikut. Kasutatud uut taldrikut. Ühest Sõbralt sõbrale poest, seal on neid rootslaste hüljatud asjakesi heldesti. Pealegi mulle jubedalt meeldivad tumedamad pigem mati glasuuriga suured praetaldrikud ja neid saabki vist ainult sellistest kohtadest. 
Üks viiest taldrikust oli tegelt katki. Keskelt jooksis mõra. Taldrik püsis ilusti koos ja kogu komplekt ei maksnud palju, niiet las olla. Esialgu ju kasutada saab.
Nüüdseks on viiest taldrikust järel kolm. Kaks tükki läks eri aegadel eri põhjustel katki. Aga see üks, mis algusest peale mõraga oli, on ikka veel kasutusel. See võibolla lihtne kokkusattumus, et just see mõrane pole päris puru veel. Aga kuna november teeb minuga asju ja kõik kõik on viimseni küllaldaselt metafoor, hakkasin mõtlema. Kas teiste asjadega ja inimestegagi on ka nii. Et need, kes juba natuke katki õrnad mõralised on, saavad erikohtlemise, sest neid, haprakesi, peab hoidma. Aga nendega, kes paistavad täiesti terved, võib jumala hooletult ringi käia. Kui killud on taga, on muidugi hilja. Kuigi kust sa teadma pidid, see oli see terve ju.

R1-08750-0031


Sunday, November 12, 2017

metsadel ei ole vaja tänu

PB060240
öö kollane

Kuidas vestlused. Keegi ütleb või teeb muul moel ilmseks, et ta ei söö hommikusööki. Ja saab vastuseks, et ta peab. Hommikusööki peab sööma. Hommikusöök on tähtis. Kõik su hädad tulevad hommikusöögi mitte söömisest. See on tervisele kahjulik, kui sa hommikusööki ei söö. Ainult paksud inimesed jätavad hommikusöögi vahele. 
Edasi saab minna mitut moodi. Parem oleks teema kohe droppida, sest mida teemat üldsegi maisaaaru. Aganoh. Saab ka jätkata. Näiteks:
 Kui vastu öelda, et hommikul ei ole ju isu... Ei peagi isu olema, sööd ilma isuta. Vahet ei ole, et isu ei ole, sööma ikka peab. See on harjumuse asi, kui sa piisavalt kaua harjutad, siis hakkab sul hommikuti isu ka olema. (vaata ka: kui sulle õlu ei maitse, siis sa pead lihtsalt rohkem õlut jooma)
 Kui öelda, et see võib geneetiline olla... Ei ole geneetiline. Kehva kasvatuse viga. Oma lapse oled ka niisuguseks kasvatanud. Rikud oma lapse tervise ka ära. Ega selle pärast tal ei olegi hommikuti isu, et sa talle hommikul süüa pole kunagi andnud. Sellist asja nagu hommikuse isutuse geen pole olemas.
 Kui öelda, et isu tuleb, hommikul ei ole ju aega... Pead leidma aega. Tee õhtul midagi valmis. Ärka hommikul varem üles. Osta endale maisihelbeid. Hommikusöök peabki kerge olema. Kui kaua sul ikka võileibade tegemiseks kulub.
 Kui öelda, et hommikul söömine ajab koguni iiveldama... Novot, selle pärast ajabki, et sa söönud ei ole. Vali midagi õigemat söömiseks. Ärka varem üles. Mõni ime, et sul iiveldama ajab, kui sa hommikusööki pole söönud. Näed, juba ongi tervisehädad kaasas. Harjuta end hommikul sööma, siis ei aja iiveldama.
Oeh.
Ma olen neid vestlusi pidanud ja olen neid pealt kuulnud ja neist lugenud. Ja see on nii kummaline, et see nii levinud on. Ma ei usu, et taolist survestamist järgneks, kui keegi ütleb, et ta trussikuid ei kanna või palsamit ei kasuta või paljajalu jooksmas käib. Mis on samuti asjad, mida inimesed teevad mingitest oma eelistustest lähtuvalt ja mis võivad ei-tea-mida kaasa tuua. Aga millegipärast on just hommikusöök see erutav asi.
Kas selle pärast, et teiste inimeste ihulistesse asjusse enda kaasamine on mingi üldtunnustatud tõend hoolivusest. Nagu kohatud märkused kehakaalu kohta on mure tervise pärast. Või vahel ma olen näinud inimesi, kes ei jäta su kallal andunud näägutamist enne, kui sa mütsi pähe paned. 
Kas see on selle pärast, et mõned kehad ongi hommikusöögi kehad ja tundub võimatu, et kõik ei ole. Võibolla peaks, kuuldes, et mõni inimene ei menstrueerigi, kohe kisa tõstma ja talle pealetükkima kuni ta laseb arstil end üle vaadata.

PB050230
november november mida sa teed

On üks tore tambleri-koomiks, mis jutustab inimesest, kes uude kohta sattudes rehkendab, kui kaua aega läheks sealt tema surnukeha leidmiseks. Ma olen isegi seda teinud teinekord. Ja eks selle pärast ongi see koomiks nõnda tore. Hästi imelikud hämarad äratundmised puudutavad teisiti kui need teised pealiskaudsed ja kõva häälega lehvitatavad.
Mingi sarnane mõte on mul viimastel nädalatel olnud. Mitte suremisest. Vaid asjade tegemata jätmisest. Ma teen mingeid rutiinseid sisseharjund asju ja mõtlen, et kui ma enam kunagi seda asja ei teeks, kui kaua läheks aega, et keegi märkaks. Märkaks, et ma ei tee. Või märkaks, et on tegemata. Või paneks tähele seda tagajärge, mis siis tuleb, kui ei tehta. Näiteks kui ma tööle ei tuleks enam, oleks see kohe paugupealt samal päeval või nädalal teada. Näiteks kui ma enam ei blogiks, läheks paar nädalat vast. Näiteks kui ma trenni ei läheks, hakkaks võib-olla kuu või pooleteise pärast korraks küsimus õhku, et kus ma kadusin. Ja siis on mingid sellised asjad, mille puhul olen ma küllalt kindel, et täpselt mitte kui midagi ei muutuks märkimisväärselt ühegi inimese jaoks terves ilmas, kui mina seda asja enam kunagi ei teeks. Ja mõned neist asjadest on kurvad äratundmised, et tegelt ju kellelegi eriti vahet ei olegi minu higijavaev. Ja teised on rahulikud omaette muhelemised, et on asju, mille tegemine või mitte on ainult minu asi ja mis tõepoolest kellessegi ei puutu.


Üks järeleproovitult tõhus kaalulangetuse nõks ka siia vahele.
Veetsin paar nädalat miinimumtoidu programmil - kohv peletab ka nälga ja veejoomine ja taliõunad ja nii. Küll õhtul kodus kokkan. Kui jõuan. Restorani või kohvikusse või sööklasse end ei lubanud, sest mis ma sis olen taoline impulsiivne laristaja ja kulutan kogu oma palga pudinate ja vidinate peale. Nälgimine on minusugusele paras, kuidas ma muidu õppust võtan. Samal ajal suurendasin oma tantsutrenni tundide arvu kuue tunni pealt nädalas kaheksa ja poole peale. See kõik kombineerida emotsionaalse ülemõtlemise ja -reageerimisega ja paari öö alamagamisega järele andmata enesehoolduse ja vaieldamatu stiili pealt. Ja viola! kolm-neli kilo läind nigu niuhhti.
Hetkel on kadunud kilode koguarvu raske hinnata, sest ma olen lisaks kõigele veel haigeks kah jäänud ja koosnen põhiliselt teest ja tatist.
Tegelt ma vist ei tohiks sellistest asjadest nalja teha, sest ma ei tea dieetimisest midagi. Just ükspäev keegi rääkis mulle, et on juba rohkem kui nädala ranget dieeti pidanud. Mul oli parajasti kõht hästi tühi ja mõtlesin, et küsin ta petupäeva menüü kohta (sest ma lootsin, et äkki ta räägib mulle juustus küpsetatud juustust või midagi sellist) ja ta jutustas mulle innukalt, et sõi tol päeval kohe mitu (!) viinamarja ja isegi paar lonksu õlut. Minaeitea.


Tantsutrennide juurde käib hästi palju vingu ja hala, sest nende toredus tundub iseenesestmõistetav, pole mõtet juttu teha. Nende toredust iseloomustab küllalt kõnekalt juba see, et ma neis käin ja nende eest maksan ja nii. Ja noh kes ei tahaks kesknädala õhtul pool üheksa kuulda, et kogu tema pigem püüdlik loetelu attitude pöödeid läks sinna, kuhu lähvad esimesed vasikad.
(Kuigi ma pole päris kindel, kas esimesed vasikad lähevad aia taha, sest nad on natukene ullid peast ja lähvad ise oma sõrgadel, kus tahvad. Või sest see kõnekujund on sünge nagu eestlased muiste ja räägib noore emaslooma suutmatusest elusaid järglasi ilmale tuua.)


PB050226
taeva maalis ära, kiriku tarvis ei jagunud



Ma ei ole täpselt aru saanud, mis värk selle nõukogude nostalgiaga on. Otsapidi muidugi midagi saan. See võib olla nagu nooruspõlve nostalgia. Et oh jah olime kunagi noored ja meil olid koledad soengud ja naljakad toidunõud ja ahh mälestuste õõtsutav tulv. Aga vahel ma olen lugenud ja kuulnud inimestest, kelle okupatsiooniaja õrnmäletsemised on kuidagi väga... kõikehõlmavad? Enam mitte oma isiklikust mättast piiluvad läbielamised, vaid laiemad. Näiteks see inimeste seltsimeesteks nimetamise komme või nende 'nagu vanasti' asjadega viimse detailini täpsustesse pürgimine või päriselt selle ajastu kirjanduse või kunsti või eluolu ülekiitmine. Nagu nüüd oleks kõik halvasti ja tookord aeti ikka õigemat asja. Ma ei saa täpselt aru. Kas neil inimestel on lünklik mälu? Kas inimeste küüditamine ja loomeinimeste töökeelud ja igasugune arutu ülevaltpoolt pealesurutud pidurdus on kuidagi nagu tühiasjad ja tegelt oli inimese elu lust? 

Teine on seesama romantiline zombiapokalüpsise vaimustus. Äkki teeks, et ei igatseks pöördumatut katastroofi ja sadu mõttetuid surmasid? Mis rahul viga on, ah? Turvalisus ja tasakaal ei võimalda piisavalt vabadust sulle vä?



PB050200
jonnakad mammud

Niisiis arutlevad arukad täiskasvanud naised isekeskis selle nähtuse üle, et teised inimesed tulevad neile ette kirjutama, kuidas nad välja peaksid nägema. Vahel tulevad need ütlejad inimesed ütlema tänaval, vahel abielus, vahel perekonnas, kuidas kellelgi. Põhiline asi, mida selles arutelus tuleks öelda on: ei ole teiste inimeste asi. Keegi ütles, polnud tema õigus öelda. Mulle ütles ka. Tal ka polnud õigus öelda. Yas. You go gurl.
Aga siis osa harusid arutelu lähevad sinna. 'Meelega just kiuste ei kasvata pikki juukseid. Ja paras neile nõmedikele, panen omale veel ühe needi. Nähtavasse kohta kahvel. Üldse ei tekita sellised minus tahtmist kleiti kanda, vot ei panegi kleiti selga, kunagi ei pane. Öelge veel mulle midagi, ma värvin oma kulmud ka roheliseks...' 
Ja ma mõtlen, et see on siis ju ikkagi nende nõmedate pärast või jaoks. Nende nõmedate, kelle asi ei pidand olema su asjad. Mitte neist sõltumata, neile vaatamata, neist lähtumata. Kui sa ei taha nende pilli järgi tantsida, siis miks sa siis niisuguse hoolega siin vihud. 
Või jälle seesama, et mida halba on siis tahtmises kellegi tarvis ilus olla. Mitte ilus selle töllaka tarvis, kes tuleb sulle ööl vastu pühapäeva Laial tänaval teatama, mitmendast rõngast alates on rõve. Ma mõtlen mingite omade tarvis. Kui keegi lähedane ütleb, et sa oled niimoodi kaunis või mõni tuttav kiidab mõnd su valikut või sõbranna soovitab riietust või juuksevärvi. Mis suur häbi ja alanduse kombo sel meeldida tahtmisel küljes on.
Pidasin ükspäev pigem omaette arutelu, et kui mul oleks kuus nibu, mitut neist ma tahaksin needistada. Pärast mitmete kombinatsioonide läbikaalumist jõudsin järeldusele, et ma ei tea. Sest see on meem, suht väheoriginaalne, ideede üleskorjamine ja teisendus. Kui olukorras, kus inimestel oleks kuus nibu, oleks minu kultuuriruumis kuidagi välja kujunenud nende needistamiseks arvukalt kombeid ja norme, küll ma nende hulgast siis õpiksin, mis muarust ilus on. Nagu me õpime, mis kleit või juuks või king või lips ilus on. Ega me üksi maailmas ei ole ju, isver. 
Ikka oled inimestele ilus ju. Kuidas see ainult-ainult endale ilus täpselt peaks käima.


PB030183
tups tups tups